Fööniks on mütoloogiline lind, kes tõuseb tuhast. Süttides leegina põlema, sünnib ta uuesti sealsamas tuleasemes, kus ta hetk varem leekidesse lahvatas. Tänases lehes räägime põneva minevikuga Barruse puidutööstusest, saeveski põlengust ja puidutööstuse uuestisünnist.

2003. aasta juunis rääkisid kõik meediakanalid suurpõlengust Võru külje all Verijärve külas asuvas Barruse saetööstuses. Ühe ööga põles maani maha Võrumaa tolle aja üks suurem puidutööstuskompleks.

Esimeste tuletõrjeautode saabudes olid hooned lausleekides ja kukkusid peagi kokku nagu kaardimajad. Põlengut käisid kustutamas 15 tuletõrjeautot, puidutööstus õnnestus päästa vaid osaliselt: puitmaterjal, seadmed ja tööpingid hävisid.

Spekulatsioonid võimaliku süütamise osas kestavad praeguseni, kindlustusrahad saadi kätte vaid osaliselt. Kõik see on aga kuraditosina aasta vanune õudusunenägu.
Tänases lehes loeme, et Barrus on nagu fööniks taas tuule tiibadesse saanud, 45kraadise tõusujoonena jätkub nii ettevõtte toodangumahtude, käibe kui ka kasumi kasv.

Barrus valis pärast tulekahju uuendusliku tee, hakati tootma puitkomponente. Tavalise inimese jaoks on mõistetamatu, et puitmaterjal saetakse esmalt klotsideks ja liimitakse seejärel uuesti kokku. Kus on asja mõte?

Skandinaavia turg. Puitkomponendid on praeguse akna- ja uksetööstuse viimaste kümnendite trend. Selle asemel, et toota akna- ja ukseavasid ühes tükis saematerjalist, ostetakse ilma oksakohtade ja pragudeta puitmaterjali komponenttoodetena. Teisisõnu – ollakse mugavad, kasutatakse ilma defektideta klotsidest kokku liimitud materjali.

Põhjanaabrite tööjõukulud on liiga suured, et lubada endale liivapaberiga puitu nühkivat norrakat või taanlast. Ja aknaraamidel ei peagi praeguste trendide kohaselt olema näha puidu tekstuur, pigem oodatakse, et need oleksid äravahetamiseni sarnased plastakendega.

Sellele nupule on vajutanud Barruse fööniks. Ja tänuväärselt: andes tööd, tasudes makse ja edendades kohalikku elu. Soovime tulilinnule kõrget kevadist lendu!