ARVAMUS

Selleks, et vanemate inimeste, vanaemade ja vanaisade elu oleks kergem kui praegu, peaksid nad ise aktiivsemalt ja julgemalt enda eest seisma.

Vanemad inimesed armastavad tihti omaette kiruda (seda on hakatud lausa vingumürgituseks kutsuma) paljude asjade üle, aga kui neil paluda midagi ette võtta, siis on jutt umbes säärane: mis nüüd meie, tehke parem teie. Ja nii olemegi seal, kus parasjagu oleme: vanemate peale keegi ei mõtle. Jah, noorte, lastega perede elu on veel keerulisem, aga erinevalt noortest on vanematel inimestel märksa rohkem aega ja elutarkust, et midagi muuta.

Veel paarkümmend aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise aegu olid just vanemad, vanal heal Eesti ajal üles kasvanud inimesed need, kes korraldasid kodanike komiteesid, kogusid allkirju, võitlesid aktiivselt ülekohtu vastu ja seisid ihu ja hingega parema elu eest Eestis. Nad põhjendasid oma aktiivsust asjaoluga, et neil pole enam midagi karta – viidagu kasvõi Siberisse. Asemele on tulnud uus põlvkond, kes on mingil põhjusel hirmul ning ei julge enam midagi muuta. Tänaval pööratakse pea ära ja vaikitakse. Suhtumine „meist ei sõltu mitte midagi ja läheb nagu läheb” on läinud vanematelt inimestelt üle noorematele ja nii on levima hakanud minnalaskmise meeleolu.

Minnalaskmises ei saa süüd veeretada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide – Euroopa Liidu ja NATO – peale. Riigijuhid on ise oma tegevusega ette andnud koodi, et nüüd pole endal vaja mõeldagi, seda tehakse meie eest. See on väga libe tee. Tegelik elu näitab, et Eesti eest ei mõtle mitte keegi teine. Näiteid võib tuua küllaga, olgu see siis Eesti turvalisuse tagamine, seakatkuga võitlemine või põllumajanduse toetamine – seda peab ise tegema. Kui eestlased oma elu ja tuleviku teiste otsustada jätavad, siis sureb elu siin välja, selline suunitlus on juba maapiirkondadest alanud ja jõuab lõpuks linnadesse välja. Siis pole vaja imestada, kui Eesti asustatakse uuesti poolsunniviisiliselt immigrantidega.
Ilusat päeva Teile, kallid vanavanemad!

Eile Võru vallamajas toimunud pagulasküsimuste-teemalisel arutelul jäi kõlama omavalitsuste vastuseis Lõuna-Euroopast saabuvatele pagulastele.

Pagulasküsimuste otsustaja, sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse pidi vastama Võrumaa omavalitsuste esindajate teravatele küsimustele. Näiteks kas ta on isiklikult kokku puutunud islamiusulistega ning kas ta usub, et kaugelt maalt tulijaid on võimalik Eesti ühiskonda sulandada. Asekantsler andis mõista, et ei oska mitmele küsimusele vastata, ning et osa asju on pagulastega seonduvas poliitikute otsustada.

Üks suuremaid probleeme, millega Eestis tuleb seoses pagulastega silmitsi seista, on turvalisuse küsimus. Pole saladus, et nii Eestis kui ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas on vastuseis pagulastele väga suur ja inimesed on lausa vihale aetud. Euroopa Liidust poolsunniviisiliselt peale surutud pagulaskvoodid suurendavad veelgi võõraviha, mis viib kokkuvõttes teravate kokkupõrgeteni. Kui juba pagulassõbralikul Saksamaal süüdatakse pagulaste eluasemeid, mis siis veel Eestist rääkida. Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse sein pandi põlema ja süüdistama ei pea selles mitte kohalikke elanikke, vaid otsustajaid, kes pole suutnud suureneva võõraviha tingimustes varjupaigataotlejate turvalisust tagada. Manitsused stiilis: ärme nii tee või et nii pole ilus siin ei aita, sest inimesed on juba tehtud otsustega üles köetud.

Viha üle väljastpoolt tulijate vastu pole Kesk- ja Ida-Euroopas vaja imestada, sest Lääne-Euroopas tavapäraseks saanud heaolu ei ole siia veel saabunud. Sellises olukorras, kus omainimesed on sunnitud raskete olude tõttu kodust või kodumaalt lahkuma, on solvav, kui suure rahaga meelitatakse kohale väga kaugelt Aafrika mandrilt saabunud kutsumata külalisi. Sotsiaalministeeriumi asekantsler jäi näiteks eile vastuse võlgu Võru elaniku Veevi Hõraku küsimuse peale: milliste summadega on valitsus valmis toetama neid Eesti inimesi, kes tahavad kodumaale tagasi tulla.