ARVAMUS

Võrumaalt pärit sportlaste erakordne edu USAs Los Angeleses äsja lõppenud eriolümpiamängudel annab taas põhjust pöörata tähelepanu erivajadustega inimestele. Nagu selgub, vähemalt Maarja küla näitel, pole asi üldse nii hull nagu on kirjeldatud ETV Puutepunkti saadetes.

Nii nagu elus ikka, on iga asja kohta nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid. Erivajaduste puhul on olnud tavaks keskenduda negatiivsele, mistõttu on varju jäänud positiivne. Näiteks see, kuidas Taevaskoja ligidal asuvas Maarja külas on suudetud luua intellektipuudega inimestele võimalikult head tingimused. Tegemist pole suletud küla, vaid pigem elurajooniga, kus kõrvuti eriliste inimeste ehk elanikega tegutsevad päris tavalised inimesed, ehk nagu nad ise end kutsuvad – kaaselanikud. Seejuures on kaaselanikke isegi rohkem kui päriselanikke ja koos moodustavad nad ühtse pere. Aeg kulgeb Maarja külas kaks korda aeglasemalt kui mujal – see on hea koht vabatahtlikuna tegutsemiseks neile, kellele tundub, et elu on liiga kiire. Vabatahtlikke on Maarja külas isegi välismaalt, näiteks Saksamaalt, ning mis huvitav, välismaalased õpivad külas elades aastaga ära eesti keele.

Maarja küla tundub tavalise elukeskkonna kõrval nagu paradiis – pole siis ime, et sealsed elanikud näitavad häid tulemusi muu hulgas olümpiamängudel. Võrumaale Lasva valda Nõnova külla tahab siinne Meiela toetuskeskus rajada samasugust elukeskkonda. Võrreldes Maarja külaga on Nõnoval kahtlemata raskem, sest Maarja küla oli esimene omataoline Eestis, millele jagati lahkelt annetusi nii Eestist kui välismaalt. Praegu on olud sootuks teised, Eesti elab läbi viimase sajandi suurimat kriisi ning Euroopa Liidus puhuvad erivajadustega inimeste osas sootuks uued tuuled, mis soosivad erivajadustega inimeste toomist teiste inimeste keskele, näiteks Võru linna.

Eriolümpiamängud aitavad intellektipuudega inimestele tõmmata tähelepanu. USAs oli ürituse patroon presidendiproua, Eestis veel niikaugele pole jõutud, mis näitab, et arenguruumi on.

Nii nagu selgus reedesest Võru inimeste kohtumisest sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga, on pagulaste küsimuses liikvel palju segast infot.

Info segaduses pole omakorda midagi üllatavat, sest pagulaste küsimus on vähemalt Eestis küllalt uus asi ja sellega pole keegi jõudnud eriti tegeleda. Pagulaste teema on Eestile väljastpoolt peale surutud, niisamuti vajadus hakata pagulasi kiirkorras vastu võtma. Kiirustamine omakorda põhjustab vigu.

Nii on valitsus varem teada andnud, et Eestisse tuuakse ainult Süüriast pärit kristlasi. Reedel ütles Tsahkna Võrus pensionäridele, et Eestisse jõuab ka moslemeid. Kuivõrd teema on kõigile uus, siis pole ime, et ka valitsuse liikmed ise ei tea täpselt, keda ja kui palju üldse Eestisse jõuab. Vastuseis pagulastele on suur üle terve Euroopa Liidu ning on üsna selge, et kultuurilt ja kommetelt lähedasi kristlasi tahaks valdavalt kristliku traditsiooniga Euroopas kõik omale saada. Kas neid ka kõigile üldse jagub, on iseasi.

Eesti miinuseks pagulaste vastuvõtmisel on asjaolu, et siin pole selle teemaga pikka aega tegeldud. Pigem on eestlased ise mujale läinud: väljarändajatena tsaariajal Venemaale ja Taga-Kaukaasiasse ning pagulastena sõja ajal Läände. Pärast sõda tulid Eestisse tagasi siit sõja käigus Venemaale põgenenud inimesed, aga nende jaoks olid siinsed olud tuttavad. Pärast sõda Eestisse saabunud venekeelset elanikkonda ei saa pagulastega võrrelda, kuna neid ootasid siin juba korralikud elu- ja töökohad. Nad olid Eestis toonaste võimude poolt kutsutud külalised.

Praegune pagulaste tulek on igatepidi ülejala tegutsemine. Kiirustamise põhjuseks on Lõuna-Euroopasse lühikese ajaga koondunud sajad tuhanded inimesed, kellel pole mitte kuhugi minna: tagasi ei taha ja edasi ei saa. Lõuna-Euroopa riigid on kriisist räsitud, mistõttu seal pole õigeid elu- ega töötingimusi. Selleks, et ära hoida põgenike stiihilist liikumist näiteks Pariisi või Londonisse, on loodud mehhanism, et kutsumata külalised ühtlaselt jagada.

{fcomment}