Tosin aastat tagasi kirjutas Võrumaa Teataja Aare-Vello Mikkelsaare kirveleiust Kirumpää lähistelt. Siis sai mõtestatud, et elu oli siinmail juba ammu varem, kui meil teada. Siis oli tegu metallist kirvega. Nüüd oleme silmitsi kivikirvega.

Mida võiks see kirves jutustada? Küllap on lihtne oletada, et kirvest kasutati nii tööks kui ka toiduhankimiseks. Kas suudate ette kujutada, kuidas seda kirvest teritati lõkke ääres enne järjekordset jahti ja milline oli see kirves jahilt tagasi tulles? Verine.

Millised olid need loomad, mida sai kirvega tabada, et perele kõhutäidet muretseda? Oda ja vibu olid kiviaja lõpupoole nii-öelda moodsad ja kiired jahirelvad. Odaotsi ongi leitud hulgim igal pool. Aga kivist kirves!? Järelikult oli siinkandis võimalik elada ja toime tulla tuhandeid aastaid tagasi. Kes olid need loomad, keda kütiti, milliseid taimi söödi …? Kuidas elati üle talv? See on nii kauge aeg, et ajaloolased ei söanda seda aega isegi täpselt määratleda. Arvatakse, et kiviaeg algas kaks kuni viis miljonit aastat tagasi.

Miljon aastat siia, miljon aastat sinna pole kiviaja mõistes mingi näitaja. Kiviajale järgnes pronksiaeg. Tegelikult oli üleminek pronksist tööriistadele väga-väga pikk, tuhandeid aastaid kestev etapp.

Kivikirve leiu põhjal on selle aja uurimine üllatusi täis ja esitab uskumatuid väljakutseid. Isegi kui väga unistada, ei suuda me kuigi hästi ette kujutada inimest, kes selle kivikirve valmistas ja seda enda elushoidmiseks kasutas.

Eesti esiaeg algas jääajajärgsest ajast ja lõppes 13. sajandi algul, millal alates Liivimaa kroonikast hakkasid ilmuma siinseid olusid ja ajaloosündmusi kirjeldavad ajalooallikad.

Kuidas eeloleval nädalavahetusel seletab Navi külast leitud kivikirve lugu ajalooprofessor Aivar Kriiska, seda tasub laupäeval Navile kuulama minna. Ees on Navi küla taassünd hoopis uues ajalises võtmes.