ARVAMUS

Ei oleks millalgi uskunud, et tuleb kirjutada juhtkiri hobusest. Meenub aastakümneid tagasi vähipüügilt koju sõites, kuidas peremehed ja perenaised saatsid hobuseid ja lehmi karjamaale või siis ketitasid neid. Usun, et nüüdisajal ei ütle paljudele sõna ketitamine midagi. See on kodulooma pika keti otsas pika pulgaga (väikese vaiaga) maa külge kinnitamine.

Siinkohal meenub kadunud naabrimees Artur Lang, kes oli hobustega sõber ja arvas ikka, et talu on talu siis, kui mõned hobused on. Meenub üks Luutsniku kandi kirjakandja, kes vedas talvel hobusega posti laiali. Kui küsisime, et miks saanis suusad on, siis vastas naispostiljon, et väga sügava lume sisse on looma kahju ajada, siis tuleb endal suusad alla panna. Läks aega ja siis ütles ühel hetkel gaasianalüsaatorite tehase peatehnoloog, et Võru-Rõuge vahel on tema majapidamises ainuke lehm. Nüüd pole enam Olevitki, lehm kadus natuke varem.

Turistid imetlevad vabalt jalutavaid toonekurgesid. Äkki kaovad järgmisena nemad. Projektieestlased aitavad raha eest kevaditi konni üle tee. Oli linnuhaiguste puhang, Kreeka kriis, on sigade katk. Mis tuleb veel? Väga populaarseks on saanud kõikvõimalikud lemmikloomad ja allergia. Nüüd on autode heitgaaside mure, automaks. Tulekul on pagulased.

Maanteelt näeb lehmakarju harva ja hobuseid veelgi harvem. Tuleks Poola sõita. Tegelikult ilmub meilgi hobuseteemaline ajakiri ja on hobuseid. Tõsine teema on tööhobustega, iluhobuseid (ratsusid) on rohkem leida.

Umbes 70 aastat tagasi sai igas Eestimaa vallas hobust koos atrade-äkedega liisida – sotsialistlik punariik lõi siis hobu-masinariistade laenutuspunktid. Need kadusid 1949. aasta paiku, kui loodi kolhoosid.

Ometi on meilgi Võrumaal üks talu, kus pikki-pikki aastaid hobustega talutöid tehtud. Kõik riistad on olemas, kuid praegune hobune on põduraks jäänud. Kes annetaks talule hobuse? Tundub, et see on küsimuste küsimus, kuid heale tahtele lootma jäädes kaob lootus viimasena.

Palun leiame üheskoos rahuliku tööhobuse sellele talule!{fcomment}

Juba Antiik-Kreeka poeet Alkaios (611–580 e.m.a) tõdes, et mitte eluaset pakkuvad majad, ka mitte tugevad linnamüürid, samuti mitte tänavad ja hästi kaitstud sadamabasseinid ei moodusta linna, vaid inimesed, kes on võimelised seda kõike ära kasutama.

Neljapäeva õhtul nii tunduski, kui Taristuhalduse juht Andres Visnapuu loetles inimesi ja ettevõtteid, kes linna valgeks tegid.

Võru linn on noor linn ja seda rohkem peame olema hooles, et linnast linn saaks ja et tulevastel põlvedel oleks, mida edasi arendada.

Paul Härmson kirjutab, et linnade algus kaob ajamere sügavusse ja linna tekkimine oli esialgu vankuv ning uskumatult aeglane. Tihti kulus mõne linnaehitusliku sammu astumiseks sajandeid. Võru ongi aga ainult paar sajandit vana, kuid linna külje all olevast Kirumpää linnusest pärinevad kirjalikud andmed 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas. Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks tollase tähtsa Tartu-Pihkva kauba- ja sõjatee äärde. Linnust on korduvalt rünnatud, purustatud ja üles ehitatud, lõplikult hävis ta Vene-Rootsi sõjas aastal 1656.

Võru linna algusaastatel soodustati Kirumpää linnusest kivide toomist, et linna puumajade hulka kivist maju ehitada. Ikka tuleohutuse seisukohalt.

Huvitav on, et teada olevalt vanim paikse eluviisiga linn on Süürias Vadi An-Natufi orus. Meie ajaarvamise alguseni oli siis jäänud ligemale 10 000 aastat, kui natuflased hakkasid endale koobasasulat kujundama. Praegu on Süüriast saanud koht, kust põgenetakse ja meiegi oleme pagulaste tulekul ärevil. Nii väike on maailm, et esimeste linnade rajajad on meie teema. Võruski olevat mõni korter süürlaste paigutamiseks.

Üks kohalik poliitik kinnitas, et kui Viimsi vald võtab vastu Süüria põgeniku, siis saaks asja arutada ka Võru linnas. Võru linna volikogus oli teema arutelu väga toores ja piinlik.

Kahjuks on nii, et mida valgemad linnad, seda vähem tähistaevast.{fcomment}