Ka rauda saab elustada, kui väga tahta

Naaberriigi Venemaa vanim tegutsev autotehas ZIL, mis kandnud ka nimesid AMO, ZIS, 1. riiklik autotehas, on eakamate jaoks eelkõige tuntud kui väga erinevate veokite valmistaja, kuid tehases tehti ka sõjatehnikat, külmkappe, jalgrattaid ja kõige-kõige sõiduautosid ehk riigijuhtide limusiine.

1931. aastal läks tehas ajalukku kui esimene Nõukogude autotehas, kus võeti kasutusele konveiertootmine ja esimeseks konveierilt tulnud mudeliks oli ameeriklaste veok Autocar-SD. Uskumatu oli tolleaegne tolerantne lähenemine, kus tunti uhkust, et Nõukogude konveier ja Nõukogude inimesed suudavad toota Ameerika autosid.

Veelgi uskumatum, et tol ajal, 85 aastat tagasi võis loosungitel ja ajalehtedes kohata näiteks hüüdlauseid: „Esimene Nõukogude Ford!” Kiiresti tuli aeg, kus mitte mingil juhul ei tohtinud USA kogemusi või saavutusi eeskujuks tuua. See oli lausa karistatav.

Nüüdisajal ei häbene vabatahtlikud pritsimehed kinnitada, et tulekahjukohale suutis kõige lähemale sõita just päästeauto ZIL. Samal ajal pidid moodsad Volvo pääste-autod olukorda eemalt seirama ja voolikuliine üle porise põllu vedama.

Õnneks on meil mehi, kellel vana tehnikat nähes silm särama lööb. Vanatehnikaklubi Vänt on tuttav nimi ja nendest on leheveergudel juttu olnud korduvalt. Nüüd on teada, et vanasse tehnikasse suhtutakse pühendumusega ka Saare tehnokeskuses, kus praegu tegutsetakse veel kuu aega tagasi Haanjas põllul lumes seisnud tuletõrjeauto kallal. Saare tehnokeskuse tõsisest huvist asja vastu räägib seegi, et pakutakse tööd missioonitundega ja autodest hoolivale spetsialistile.

Pühendumusega restaureeritud auto või mõni muu seade on vanatehnikahuviliste unistus, samas ka väljakutse, millele käe andmine võib määrata tuleviku. Vanatehnikahuvi tuleb võtta nagu tõelist sõpra, mis jääb. Ei loe vanatehnikahuvilised tunde, isegi raha mitte … Ei loe, et garaažis või varjualuses on külm ja tuul, sõrmed kohmetuvad …

Aga on uhke tunne sõita oma kätega restaureeritud BMWga firma saja aasta juubelile!