ARVAMUS

Digiriik ilma kaitseta on risk, mitte edulugu

Eesti on aastaid rõhutanud digiriigi edulugu. Kodanikke suunatakse ja sageli ka sunnitakse kasutama e-teenuseid. Riik ja teenusepakkujad töötlevad üha rohkem isikuandmeid. Samal ajal on juhtumid näidanud, et andmekaitse ei ole alati olnud piisav. Eestis on lekkinud isikukoode, koduaadresse, kontaktandmeid ja muud eraelu puudutavat teavet. Need ei ole abstraktsed failid, vaid inimeste päriselu. Kui andmed on kord välja läinud, ei saa neid tagasi võtta ning usaldus saab kiiresti kahjustada.


Andmete lekkimine ei tähenda ainult ebamugavust. See tähendab, et inimesed peavad olema valmis kelmide kõnedeks, petuskeemideks ja sihitud manipulatsiooniks. See tähendab ka, et ukse taha võivad ilmuda võõrad, kes teavad täpselt, kes seal elab ja miks nad sinna tulid. Need ei ole juhuslikud külastused. Need on otsesed tagajärjed lekkinud andmetele. Andmeleket käsitletakse vahel kui paratamatut riski. See ei ole korrektne lähenemine. Nii nagu riik hoiab valmisolekut sõjalisteks ohtudeks, on tal kohustus olla valmis ka küberrünnakuteks. Eestis toimunud juhtumid kinnitavad, et rünnakud ja kuritarvitused ei ole hüpoteetilised.


E-teenuseid ei ehita „riik”, vaid teenuseid kavandavad, arendavad ja haldavad konkreetsed asutused ning IT-partnerid. Turvalisus sõltub arenduspraktikast, testimisest, järelevalvest ja vastutuse jaotusest. Kui toimub leke, on see alati kaitse ja juhtimise läbikukkumine, isegi siis, kui põhjus on inimviga, vale seadistus või partneri nõrkus. Kindlasti ei tohiks neid olukordi nimetada paratamatuseks või millekski, mida ei saa ette näha ning vajaduse korral ära hoida või eos takistada.
Vastutus ei saa jääda kodanikule. Kui e-teenuste kasutamine on sisuliselt kohustus, on teenuse omanikul kohustus tagada, et lahendus peab rünnetele vastu ja riskid on viidud miinimumini. Mugavus ei ole turvalisusest tähtsam. Digiriik on mõistlik ainult siis, kui see on kaitstud. Andmete
kogumine ilma piisava kaitsevõime ja selge vastutuseta muudab kodaniku haavatavaks. Valmisolek peab olema olemas enne kahjulikku ning ebameeldivat intsidenti, mitte pärast seda.

Uued kohalikud valitsejad on äsja ametisse astunud. Valimiskampaaniad on läbi saanud, loosungid kokku rullitud ning nüüd algab päris töö. Just siin, selles vaikses üleminekuhetkes tasub küsida: kas ja kui palju me valijatena üldse mõtlesime sellele, milline on kohaliku omavalitsuse roll kriisiolukorras? Kas me hindasime kandidaate ka selle järgi, kas nad suudaksid juhtida siis, kui olud pole enam soodsad, vaid hoopis ähvardavad?

Sageli kipume kohalikke valimisi käsitlema argiste teemade kaudu, milleks on teede korrashoid, koolimajad, kultuurisündmused …Need on olulised ja nähtavad, need puudutavad igapäevaelu, kuid kriis ei küsi, kas kergliiklustee sai valmis. Kriisi ajal muutub määravaks see, kas omavalitsus suudab tagada elutähtsad teenused, hoida toimimas hariduse, side ja taristu ning anda inimestele kindlustunde, et elu ei kuku kokku ka siis, kui välised olud on äärmuslikud.

Just kohalik omavalitsus on see, kes peab sõjaolukorras, ulatusliku elektrikatkestuse, küberrünnaku või muu suure kriisi ajal olema esmane tugisammas. Lapsed peavad saama jätkuvalt kooliharidust, olgu või kohandatud kujul. Vesi peab jooksma, info peab liikuma ja abivajajad ei tohi jääda nähtamatuks. Need ei ole abstraktsed riiklikud ülesanded, vaid väga konkreetsed kohaliku tasandi vastutused.

Tõsi on see, et väljaspool kriisi on juhtimine üsna lihtne. Kui raha on olemas, eelarve tasakaalus ja väliskeskkond soodne, ei ole konti murdev juhtida riiki, valda või ka ettevõtet. Hästi toimiv süsteem kannab juhi läbi ka siis, kui otsused pole alati täiuslikud. Kriis rebib aga süsteemist välja nõrgad lülid. Kui mõni oluline funktsioon on alarahastatud, planeerimata või sootuks olematu, kisub asi kiiresti jamaks.

Kui paljud valla- ja linnajuhid, kes nüüd nelja-aastast ametiaega vastu võtavad, mõtlesid sellele, et nad vastutavad mitte ainult hea ilma poliitika eest, vaid ka halva ilma juhtimise eest?

Sama küsimus kehtib ka valijatele. Kas me küsisime kandidaatide käest, kuidas nad näevad omavalitsuse rolli kriisiolukorras? Kas neil on kogemust, meeskonda ja arusaama, et turvalisus ja vastupidavus algavad kohalikult tasandilt? Või lasime end taas uinutada lubadustest, mis kehtivad ainult rahuajal?