1. juunil tähistasime lastekaitsepäeva. Nagu igal aastal, nii ka tänavu, kuulutati välja hulk sündmusi, mis just nimelt suunatud väiksematele kodanikele. See on ilus traditsioon, kuid lastekaitsepäeva suurim paradoks seisneb selles, et tegelikult ei vaja kaitset mitte päev, vaid lapsed ise.
Eestis elab praegu ligi 268 000 last. Statistikaameti andmetel elab neist 16,2 protsenti suhtelises vaesuses ning 4,6 protsenti absoluutses vaesuses. Veel kõnekam on teadmine, et üksikvanemaga leibkondadest elab vaesusriskis ligi 38 protsenti. Need on lapsed, kelle jaoks koolivaheaeg ei tähenda reisi või laagrit, vaid küsimust, kuidas suvi täis kõhuga mööda saata. Meile meeldib rääkida Eestist kui digiriigist, haridusimedest ja edukast ühiskonnast. Samal ajal sünnib lapsi vähem kui kunagi varem. Mullu sündis Eestis esimest korda üle sajandi vähem kui 10 000 last. Kui ühiskond räägib aastaid demograafilisest kriisist, aga samal ajal muutub laste kasvatamine järjest kallimaks ning ebakindlamaks, siis on kuskil midagi mäda.
Lastekaitsepäeval kõlavad tavaliselt õiged laused. Tuleb toetada peresid. Tuleb hoolida vaimsest tervisest. Tuleb märgata abivajajaid. Ent sõna „tuleb” on selles sõnadejorus kõige nõrgem mängija. Laste vaimse tervise probleemid kasvavad, abi järjekorrad venivad ning spetsialistidest on puudus ning siin ei ole tegemist enam saladusega kellegi jaoks. Veel üks ebamugav tõsiasi on, et laste heaolu ei sõltu ainult lastest. See sõltub täiskasvanute maailmast. Kui pered peavad üha suurema osa sissetulekust kulutama toidule, eluasemele ja arvetele, jõuab see paratamatult ka lasteni. Laps ei loe inflatsiooninäitajaid ja maksupakette, kuid ta tunneb ära vanemate mure. Sageli enne, kui vanemad ise seda tunnistada tahavad. Lastekaitsepäev võiks seetõttu olla vähem pidupäev ja rohkem peeglipäev. Mitte selleks, et otsida süüdlasi, vaid et ausalt vaadata, millise riigi me oma lastele tegelikult jätame. Kas riigi, kus laps on tuleviku loosung, või riigi, kus laps on praegune prioriteet? Lõpuks mõõdetakse ühiskonna edukust harva selle järgi, kui hästi elavad kõige tugevamad. Palju täpsem mõõdupuu on see, kuidas läheb neil, kellel puudub võimalus enda eest seista. Lastel.
