ARVAMUS

Kui Eesti riigil tekib rahapuudus, sünnib kusagil ministeeriumi tagatoas alati üks ja sama mõte: äkki maksustaks veel midagi. Küll suhkrut, küll autosid, küll pakendeid. Maks on muutunud meie aja universaalseks kruvikeerajaks, sest kui miski logiseb, keerame maksu peale.

Hiljutine Tervise Arengu Instituudi uuring lisab sellesse arutelusse paraja portsu kütust. Selgub, et ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed tervishoiukulud ulatuvad ligi 113 miljoni euroni ehk umbes seitsme protsendini kogu tervishoiukuludest.

Kõige kallimaks osutuvad südame- ja veresoonkonnahaigused ning üksikdiagnoosidest kõrge vererõhk, mille rasvumisega seotud ravi maksab üle 26 miljoni euro aastas.

Kui riigi loogika on, et suuremaid ühiskondlikke kulusid tuleb katta kõrgemate maksudega, siis kerkib paratamatult üks ebamugav küsimus. Kas limonaad peaks maksma rohkem inimesele, kelle kehamassiindeks ei mahu enam normaalsuse piiridesse?

Mõte on muidugi absurdi piiril. Kujutlege kassapidajat, kes enne koolapudeli piiksutamist küsib viisakalt tõendit normaalse kehamassiindeksi kohta. Aga kas see erineb põhimõtteliselt sellest, mida juba tehakse?

Aktsiisidega püütakse muuta inimeste käitumist. Suhkrumaksu pooldajad usuvad, et kallim limonaad tähendab tervemat rahvast. Praktika on siiski keerulisem. Inimeste kaal ei sõltu ainult ühest joogist ega ühest otsusest. Seda mõjutavad harjumused, sissetulek, haridus, vaimne tervis ja elukeskkond. Maks võib küll rahakotti kergendada, kuid harva vöökohta.

Samas ei saa ka uuringu tulemustesse kergekäeliselt suhtuda. Kui enam kui 60 protsenti Eesti täiskasvanutest on ülekaalulised ning ligi veerand rasvunud, ei ole enam tegemist üksikisiku murega. See tähendab suuremat koormust haiglatele, rohkem ravimeid, rohkem haiguspäevi ja kaotatud töövõimet. Arve maksame lõpuks kõik, sõltumata sellest, kas tellime restoranis salati või topeltburgeri.

Küsimus pole seega selles, kas ülekaal maksab ühiskonnale raha. Maksab küll. Küsimus on hoopis selles, kas riik peaks probleemile lähenema kalkulaatori või terve mõistusega.

Maksutõus on poliitikute lemmiklahendus, sest see on lihtne. Palju keerulisem on luua keskkond, kus tervislik toit on odavam kui kiirtoit, liikumine on mugav ning ennetus ei tähenda ainult järjekordset voldikut perearstikeskuse laual.

Eesti suvi on kummaline nähtus. Me ootame teda terve pika pimeda aja, aga kui ta lõpuks tuleb, avastame, et aega on jälle liiga vähe. Mõni soe päev, paar head nädalavahetust ja kalender on juba täis kirjutatud, nagu oleks tegemist mitte kolme suvekuuga, vaid kolme vaba õhtuga.

Pärast pikka talve ja kevadist ootamist tahab iga kogukond, iga küla, iga korraldaja näidata, et just nende juures tasub peatuda. Aga suvi on justkui kitsas värav, kust kõik tahavad korraga läbi minna.

Möödunud nädalavahetus oli selle hea näide. Viljandi folgile kogunesid muusika- ja kultuurisõbrad, lastefestival tõi rõõmu ja sagimist, avatud talude päev kutsus inimesi maale, Võsu rannafest meelitas mere äärde. Ja need olid ainult mõned sündmused. Eestis oli ilmselt rohkem inimesi, kes midagi korraldasid, kui neid, kes oleksid suutnud igale poole jõuda.

Võru kandi vaates olid avatud talude päev ja lastefestival need, millele eriti kaasa elati. Mõlemad on head näited sellest, kui palju nähtamatut tööd ühe päeva sisse mahub. Külastaja ei näe neid õhtuid, mil mõeldakse, kas külalisi tuleb piisavalt, kas ilm peab vastu ja kas kõik ettevalmistused saavad tehtud.

Korraldaja suurim küsimus ei ole enam ammu ainult see, kuidas teha head sündmust. Küsimus on ka selles, kuidas panna inimene üldse tulema.

Kas igale poole jagub rahvast? Tõenäoliselt mitte sellisel hulgal, nagu iga korraldaja loodab. Igaüks tahaks oma õuele või platsile näha suurt rahvamassi, pikka järjekorda ja rõõmsaid nägusid.

Kui rahvast on palju, kas siis ka raha on ka palju? Mitte alati. Sündmuse korraldaja võib vaadata päeva lõpus tuhandeid jalapaare ja mõelda, et läks hästi. Aga siis tuleb kokku lugeda kulud, arved ja tehtud töö.

Rahvas on kohal, kuid vahel on rahakotid tagasihoidlikumad kui loodetud. Mõni tuleb perega, vaatab ära, naudib ilma ja viib koju ainult hea tuju. Seegi on väärtus, aga elektriarvet sellega ei maksa.

Teisalt on nähtud ka vastupidist. Mõnel väiksemal ettevõtmisel ei ole suuri rahvamasse, aga need, kes tulevad, võtavad aega. Nad ostavad kaasa kohaliku toote, söövad kohapeal, küsivad rohkem ja tunnevad rohkem huvi. Vähem inimesi ei tähenda alati vähem tulemust.

Võib-olla olemegi jõudnud aega, kus sündmuste edu ei saa enam mõõta ainult peade arvuga. Mõnikord on 500 inimest õigem number kui 5000. Mõnikord on täis parkla rõõmustav vaatepilt, mõnikord aga märk sellest, et järgmine aasta peab korraldaja end veel rohkem ribadeks tõmbama.

Ja siin peitubki suve väike vastuolu. Me tahame, et meie sündmused kasvaksid, aga samal ajal tahame, et need jääksid omaks. Tahame palju külastajaid, aga tahame ka, et inimestel oleks aega päriselt kohal olla.