ARVAMUS

Eesti poliitikas on kombeks teha suuri otsuseid väikeste sõnadega. Nii juhtuski, et hasartmängumaksu ümber käiv debatt muutus peaaegu teoreetiliseks matemaatikaks. Paar protsendipunkti siia, paar sõna sinna ja plaan, mis pidi rikastama riigikassat, oleks võinud hoopis tühjaks jääda. Riigikogu aruteludest jääb mulje, et maksude teemal mängitakse sõnadega sama kavalalt kui mõnes kasiinos. Kas see on siis lõppkokkuvõttes õnnemäng või osavus? Kui sedasi vaadata, võiks arvata, et seadusandjad proovivad ise oma eelarvet veidi vürtsitada.

Samal ajal, kui riigikogu kleepis ja liitis protsente, olid Võru soojas rannahallis inimesed rannazumbat vihtumas. Jaanuari keskel, varbad otse rannaliivas. Väljas paukus 15kraadine pakane, mis ei heidutanud kedagi. Muidugi! See on justkui kummaline meeldetuletus, et elu teeb oma liigutusi hoolimata sellest, mis seaduses või harjumuspärasuses kirjas on. Kui seadus on veidi kõver, tantsivad inimesed selle ümber, vahel sõna otseses mõttes, kuid tuleb olla seaduskuulekas.

Teiselt poolt pitsitab aga nukram vaatepilt, invatransport. Teenus, mille loogika on lihtne ja kulukas korraga, see peaks võimaldama liikuda neil, kes seda kõige rohkem vajavad, ent tihti jääb see luksuseks. Pulma või juubelipeole sõita on privileeg, arsti juurde pääseda on saavutus. Tavalise auto pidamine on juba paljudele katsumus, rääkimata spetsiaalsest sõidust, mis nõuab tehnilisi vahendeid ja märksa suuremat eelarvet, kuhu eraisikul ei laeku ühtki suuremat ega pisemat maksu.

Sellest tekib absurdne pilt, kus üks osa ühiskonnast keerutab numbreid ja prognoose, teine osa liugleb liivas ja kolmas seisab, käed-jalad töös, lootuses, et homne päev ei lõpe paigalseisu ja omaenese koju lõksu jäämisega.

Ja ikkagi, kogu see suurpoliitika ja igapäevaelu absurdsus on omavahel seotud. Hasartmängumaks võib tuua kasu, talvine rannazumba hoiab meele värskena ja invatransport näitab, mis on tõeliselt tähtis, selleks on inimeste liikumisvabadus olenemata tema võimekusest. Kui suudame neid kolme kõiki vaadata korraga, võib ehk iroonilisest olukorrast kasvada ka arusaamine, et poliitika, meelelahutus ja argielu ei ole eraldi maailmad, vaid üks suur tants, kus mõnikord seisad ja mõnikord liugled.

Uus aasta tõi Võru linnapeale märkimisväärse tuhandeeurose palgatõusu ning tema töötasu tõusis 4500 euroni kuus. Paljude arvates on see suur summa, mis tekitab küsimusi avaliku sektori töötajate ja erasektori rügamise tasustamise kohta.

Teisalt tuleb mõista, et linnapea ametikoht on äärmiselt vastutusrikas, nõudes otsustust, strateegilist mõtlemist ja kohaliku elu korraldamist, mis paljudel juhtudel ei saa mõõdetud ainult rahas. Palgatõus ei peegelda üksnes tunnustust, vaid ka vastutust ja ametikoha olulisust.

Samal ajal on tunda ka õigustatud frustratsiooni erasektoris töötavate inimeste seas. Paljud on aastaid oma ametites pingutanud, kuid palgatõusu ei ole näha olnud. Seal väidetakse, et „pole vahendeid”, palgatõusu ei saa lihtsalt anda. Tegelikkuses tähendab see, et töötaja pühendumus ja ränk töö ei kajastu tema rahakotis, samal ajal kui hinnad poes on kasvanud ja sama raha eest saab nüüd poole vähem kui ajal, mil viimane palganumber lepingusse kritseldati. Avaliku sektori palkade korrapärane tõus on sageli seotud ajaga, kui töötasud ei ole pikka aega kasvanud, korrigeeritakse neid järsult. Erasektoris see loogika aga ei kehti. Motivatsioon ei teki küll ainult palgast, kuid see on oluline komponent, mis mõjutab töö kvaliteeti ja pühendumust.

Juhtimis- ja motivatsiooniküsimustes tuleb tähelepanu pöörata ka noorematele ja alles teenistust alustavatele inimestele, näiteks ajateenijatele. 12. jaanuaril alustasid talvised kutsealused teenistust. Nendelt oodatakse suurt motivatsiooni ja pühendumust, kuid tasu on tagasihoidlik. Küsimus, kas oma riigi kaitsmise eest peaks üldse palka maksma, on keeruline. Ajateenijad saavad teisest küljest aga päris palju: priisöögi, tasuta vahendid, füüsilise vormi arendamise ja väärtuslikud teadmised. Nende kogemus võib kujuneda aluseks tulevasele töömotivatsioonile ja kodanikuaktiivsusele.

Motivatsioon ja rahaline tunnustus on omavahel tihedalt seotud, olgu tegemist linnapeaametiga, erasektori rügamisega või ajateenijate teenistusega. Liiga suur vahe tasudes tekitab pingeid ja rahulolematust. Avaliku ja erasektori vahel tasakaalu leidmine on keeruline, kuid oluline, sest mõlemad vajavad õiglast tasu ja tunnustust, mis motiveerib töötajaid tegema oma tööd kvaliteetselt ja südamega. Teisalt ei saa salata, on ka neid eraettevõtteid, kus palgad lippavad välgukiirusel eest ära avaliku sektori omadest. Siiski, viimastel on eeliseks stabiilsus.