Toidukauplusesse minnes kipume kahe käega peast kinni hoidma ja ohkima, kui kalliks kõik on läinud. Ega saa öelda, et selline käitumisviis asjata oleks, ikka asja eest, sest kõik ongi võrreldes näiteks paari aasta taguse ajaga läinud kallimaks.

Teisalt – kui siseneme mõnda pubisse, klubisse või veel enam, suvisele festivalile või kontserdile, siis ei ole rahval pisikese topsitäie märjukese eest kahju välja käia kümme või rohkemgi eurot. Ka toidu pealt ei hoita kokku ning enamasti rasvast nõretav praad maksab pealinna ümbruses toimuvatel pidustustel juba paarkümmend eurot, siin kandis mõnikord veidike vähem.

Festivalil valdaks meid justkui las-minna-meeleolu, mis laseb mõistuse vabaks iga päev peas käivast kalkuleerimisest, kas või kui palju millelegi kulutada on võimalik. Seetõttu jääbki sellises paigas tihti mulje, nagu inimestel oleks hoolimata väidetud keerulisest olukorrast maailma ja ka Eesti majanduses raha endiselt küllalt. Ei ole võõrad juhused, kus sellistel pidustustel priisataksegi rohkem, sest kui juba pilet on soetatud, siis ju peab kogu hinna eest nautima ka. Kuu viimased nädalad veedetakse aga toidupoes kahe käega peast kinni hoides ning külmikust viimaseid pärasid kokku klapitades.

Kas ei oleks stressivabam ning mõistlikum jagada kulutusi optimaalselt? Ilmselt viiks see meie ühiskonnas pigem olukorrani, kus enamik inimesi ei suudaks endale festivalil käimist lubada. Kui isegi piletiraha kokku saadakse, siis mingit vaba nautimist ja meelelahutust peale kultuuri ei saada. Teisalt, kas peabki?

Eestlane on harjunud, et pidustuse juurde käib nali, naps ning toidupoolis. Või kas või tass kohvigi, mis samuti maksab festivali väisates hingehinda. Kas siin on üldse põhjust hukka mõista ja korrale kutsuda? Kas 50–70 eurot toiduraha ühe inimese pealt festivali väisates on palju või vähe? Viimati hõisati, et kogu nädala perekonna toidukorv maksvat umbes samas suurusjärgus.

Mida nii kidura eelarvega tervele perele saab, on aga keeruline öelda, kuid kindlasti rohkem kui üks inimene festivalilt.

Täna, 1. juunil tähistatakse mitut olulist sündmust. Kuigi ametliku kalendrisuve alguseni on veel mõnevõrra aega, siis paljudele tähendab 1. juuni kolme suvekuu algust ning ühtlasi ka suve algust. Kui heita pilk termomeetrile, siis selle järgi on Eestimaa suvi kestnud juba mõnda aega, sest õhusooja on lahkesti jagatud koguni 30 kraadi ligi. Kui viimastel aastatel on maikuus ujumine olnud pigem talisuplejate pärusmaa, siis tänavu on 1. juuniks end järvevette kastnud juba suur hulk inimesi, kes ainult soojas veel supelda armastavad.

Kas suvi on tulnud valel ajal? Osad tegevused, mille valmimist on planeeritud rannahooaja ametlikuks alguseks, 1. juuniks, on paar päeva enne juunikuud veel võrdlemisi pooleli.

Võru populaarses suplusrannas, Tamula ääres käib vilgas töö nii uue rannabaari ehitamisel, rannaala puitkonstruktsioonide renoveerimisel kui ka üldise heakorra mõistes.

Aastata tagasi oli 1. juuni pigem jahe. Rannavalvurid kügelesid oma tornides ning appi olid võetud isegi soojapuhurid. Rannad olid hoolimata ametlikust rannaaja algusest inimtühjad, suplusvesi külm ning ka päikesevanne ei saanud veel võtta. Kas suvi tuli varem ja nüüd jääb üle ainult sügist oodata? Uue nädala ilmateade enam troopikakuumust ei luba, nii et võiks öelda, justkui rannahooaja algusega tänavune rannahooaeg hoopis lõppes!

Kes ilmast suurt ei hooli, saab täna tähistada hoopiski lastekaitsepäeva, mis Eestis ja ka Võrumaal aina populaarsem paistab. Veel aegu tagasi ei seostatud 1. juunit lastekaitsepäevaga, ei tuldud selle pealegi, et ehk selle päeva tähistamiseks koos perega, koos lastega midagi ühiselt ette võtta. Ei olnud ka kutsujaid. Täna on 1. juuni üle külvatud erinevate üritustega, millest suur hulk on kõigile tasuta, sest laps ju endale piletit osta ei saa! See annab võimaluse mõnusaks ajaveetmiseks kõigile ning vabandusi, mille taha pugeda, ei olegi võtta. Ilusat rannahooaja alguse päeva, lastekaitsepäeva, suve esimese kuu alguse päeva, esimest juunikuu päeva, esimest kalendrikuu kuuenda kuu päeva …