22. septembri õpetajate hoiatusstreik ei tulnud tühjalt kohalt. Kui tuhanded haridustöötajad üle Eesti otsustavad töö hetkeks seisata, tasub kuulata, mida nad öelda tahavad.
Õpetaja palk võiks olla suurem. Selles ei ole midagi kummalist ega ka häbiväärset. Vastupidi, kui riik on aastaid rääkinud õpetajate palga konkurentsivõimelisemaks muutmisest, aga lubadused kipuvad jääma tegelikust elust maha, on pahameel täiesti arusaadav.
Riik on õpetajatele lubanud päris palju. On räägitud sellest, et õpetaja palk peaks jõudma 120 protsendini Eesti keskmisest, on sõlmitud kokkuleppeid ja pandud paika eesmärke. Vahepeal on palka ka tõstetud.
Aga kui lubadus on suur ja tegelik palgatõus väiksem, kui inimene oma igapäevaelus hinnatõusu tõttu tajub, siis ei lohuta teda väga see, et teoreetiliselt on number kasvanud.
Õpetaja maksab piima, leiva ja juustu eest. Ta maksab elektri, kütte ja laenu või üüri eest. Ta tangib autot. Ta ostab lapsele jalanõusid ja maksab hambaarstile. Ja kui kõik need asjad lähevad kallimaks, aga palk kasvab aeglasemalt, tähendab see sisuliselt elukvaliteedi langust.
Siiani on kõik selge. Aga kas õpetaja on ainus?
Ka teenindaja läheb poodi. Ka plekksepp tangib autot. Ka päästja maksab elektriarvet. Ka hooldaja, bussijuht, kokk, laotöötaja ja kümned tuhanded teised inimesed peavad iga kuu otsustama, millise ostu saab tegemata jätta.
Mõne inimese palk ei ole sisuliselt muutunud võib-olla kümme või enam aastat. Nii võibki juhtuda kummaline olukord, et inimene käib iga päev tööl, teeb oma töö ära, aga tunneb aasta-aastalt, et saab oma palga eest järjest vähem.
Õpetajate töö vastutus on suur ja hariduse tähtsust ei saa alahinnata. Me tahame, et koolis õpetaksid head inimesed ja et õpetaja ei peaks pidevalt mõtlema, kas tema töötasu võimaldab tal oma ametis üldse jätkata.
Ei ole ehk kõige mõistlikum küsida, kellele peaks rohkem andma. Küsimus võiks olla hoopis selles, kuidas tagada, et töötav inimene ei jääks pidevalt hinnatõusu ja palgatõusu vahele kaotajaks.
Õpetajad tegid 22. septembril oma nõudmise kuuldavaks. See on demokraatlikus ühiskonnas normaalne. Riigil tuleb lubadusi anda ettevaatlikumalt ja neid täita järjekindlamalt.
Aga ühiskonnal tasub samal ajal meeles pidada, et õpetajad ei ole ainus amet, mille pidajad tahavad oma töö eest paremini või vähemasti sama hästi kui paari aasta eest elada.
