Käes on novembrikuu viimane nädal. Ukse ees on jõulukuu. Jõulud on aeg, mis peaks tooma ja võiks tuua helguse hinge, kuid paljudel tekib helguse kõrvale iseeneseslik frustratsioon.

Armastatakse öelda, et jõulud tulevad igal aastal samal ajal ning eeskujulikes peredes arvestataksegi sellega, et detsembrikuus on kulud suuremad ja hoitakse selle võrra ülejäänud aasta kokku, et kingiraha ikka väärikalt jaguks. Mingis mõttes mõistetav, kuid kui kogu kokkuhoid ei ole nii suur, et jaguks nii hinnatõusu kui ka kingiraha katteks, mida siis teha? Sellisel puhul sammubki käsikäes jõuluhelgusega hinge ahastus.

Kõik me soovime jõulude ajal kinkida ja kinke saada, sest me oleme inimesed. Isegi need, kes jõuludest suurt ei pea, ihkavad seda samuti, kas või salaja. Ihkavad ka need, kes ei ole saanud ühel või teisel põhjusel iial ühtki kinki kinkida või ei ole olnud au olla kingisaajaks. Kui võimalusi on laiemalt käes, siis on ka jagamine lihtsam. Kui aga igalt poolt vägisi võimalusi kärbitakse, siis surutakse nurka ka vanad traditsioonid.

Jõuluaeg on ka periood, kus toonitatakse, et nõrgemaid tuleb aidata. Igaüks saab justkui teha head, annetades neile, kes on parasjagu oma eluga kehvemas seisus, kui me ise oleme. Kutsutakse üles annetama enneaegsete laste raviks ning ellujäämiseks, vähiravifondile, loomade varjupaigale ja teistelegi organisatsioonidele. Eesmärk on üllas, kuid kas ennekõike ei peaks me annetama kingid oma lähedastele, et nad tunneksid rõõmu ja oleksid seeläbi terved? Kas me ei peaks kinkima jõuluõhtul kingitust oma lemmikloomale ja andma parima selleks, et temast ei saaks ühte abivajajat ja lisakohustust varjupaigale? Annetamine on heategu, tingimata, kuid kui palju head teha on mõistlik? Kõige lihtsam mõõdupuu on ilmselt see, et heategu on niikaua väärt tegemist, kuniks ei kannata iseenda ja oma lähedaste heaolu.

Maailma päästa ei suuda keegi ja ei tasu ka enda võimaluste ringi teistele head tehes nõnda kokku tõmmata, et sellest haigeks jääb. Annetagem abivajajatele, kuid ärgem seeläbi jätkem unarusse iseend ja oma lähedasi.

FOTO: Aigar Nagel (AI)

Statistikaamet avaldas info, et keskmine palk on kasvunumbrites küll tagasihoidlikumaks muutunud, kuid siiski tõusuteel.

Käesoleva aasta kolmandas kvartalis oli keskmiseks brutopalgaks Eestis 1959 eurot. See on 8,1 protsenti kõrgem kui eelmisel aastal samal ajal. Mediaanpalk oli selle aasta kolmandas kvartalis 1620 eurot ja 2023. aasta samal perioodil 1500 eurot. Palgakasv on aeglasem kui möödunud aastal, kuid kohalike arvates ei ole tegemist õigete numbritega, vaid sulaselge luuluga.

Pärast uudise meediasse paiskumist asusid agaramad kommenteerima, et sellist palka ei näe Võrumaal peaaegu keegi ning lendasid õhku süüdistused valeandmete kogumises, kuna arvesse võetakse vaid riigitöötajate sissetulekud. Enda sõnul saavad kommenteerijad hädavaevu kuus 600 eurot teenitud. See omakorda tekitab küsimuse: kas töötatakse ikka täiskoormusega ning kas miinimumpalga nõue on avalikkuse teadmata kehtivuse kaotanud? On selge, et kõrgeim brutopalk on pealinnas, 2307 eurot. Teisena rühib sabas ülikoolilinn Tartu 1962 euroga ning tagumistesse ridadesse jäävad muidugi Valga 1452 euroga, Võru 1477 euroga ja Läänemaa 1485 euroga. Kuigi Võrumaa keskmine palk on võrreldes Tallinna ja Tartuga üsna piskuke, ei usu kohalikud ka selle numbri õigsusesse. 

Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kasvas palk enim tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, aga ka hariduse tegevusalal, vastavalt 10,6 ja 9,6 protsenti. Kas Võrumaal siis neid ameteid ei peetagi?

Palga üle kõnelemine ja juurdlemine on õrn teema kõigi jaoks. Statistikat peetakse juba ka ilma palganumbrite avaldamiseta ilusaks valeks. Ometi mingi tõetera selles kõiges sees on ja kui tuleb arutlusele palganumber, siis eks igaühe jaoks on vähe.

Teisalt tasub seejärel alati ka endale otsa vaadata ja selgeks teha, kas omalt poolt on antud kõik selleks, et õiget ja õiglast tasu teenida. Suures osas on teinekord põhilisteks virisejateks hoopis need, kel jalad kõhu alla liimitud ja isegi suure sundimise peale sealt väljuda ei taha.