ARVAMUS

ARVAMUS Kaitseväe väljaõppest ja selle iseloomust

Sander Mändoja  kapten, diviisi 2. jalaväebrigaadi staabiohvitser FOTO: Aigar Nagel

Ukrainas toimuv sõda on toonud riigikaitse ja sõjalise valmisoleku teemad varasemast tugevamalt Eesti inimeste argipäeva. Teame, et sõjalise riigikaitse eest vastutab kaitsevägi, mille põhijõuks on ajateenijatest koolitatav reservarmee.

Kvaliteetse ja realistliku (arvestades muuhulgas ka Ukraina sõja õppetunde) väljaõppe korraldamiseks vajab kaitsevägi erinevaid väljaõppealasid Eesti erinevates piirkondades, ka Võrumaal. See vajadus ei ole aga pidev ega ühetaoline, ajateenijate väljaõppetsüklit lähemalt vaadeldes näeme, et alade kasutamise intensiivsus kõigub aasta jooksul üsna märkimisväärselt. Vaatame selguse saamiseks lähemalt 2. jalaväebrigaadi kui peamise Nursipalu harjutusala kasutava kaitseväe üksuse tegevusi ühe väljaõppetsükli jooksul.

JUHTKIRI Kas parim hind võidab?

Võib öelda, et Võru linna toidukauplused on relvastumisega lõpetanud. Võib olla vale eeldada, et uuenduskuurid, remondid ning parendamine võeti juhuslikult ette enne uue konkurendi turule sisenemist. Ehk on tegemist kokkusattumusega, et raskel ajal, mil ehitushinnad on tõusnud ning käibenumbrid paljudel hoopiski langenud, otsustatakse suurte investeeringute kasuks.

Konkurents on alati tervitatav, kuid kuhu tuleks tõmmata piir? Millal on käes hetk, mil enam ühe valdkonna tegijaid samasse piirkonda ei mahu? Või justkui mahub, kuid igaüks neist vireleb ning tuleb ots otsaga kokku. Kliente Võrru juurde ei tule. Naiivne on arvata, et varem Tartu Lidlit väisanud odavpoeketi fännid nüüd Võru kaupluse leiavad. Kas neist üldse piisaks? Sellisel juhul ei võidaks uustulnuk midagi peale selle, et niigi temale kuulunud kliendibaas end lihtsalt geograafiliselt ümber häälestab. Ikka loodetakse peale enda niigi truude klientide napsata ka võõrastest valdustest.

Ei usu ju keegi meist, et uue kaupluse tulles hakkavad kliendid ostma rohkem juustu, vorsti, saia, piima … Pigem on praeguses majandusolukorras trend vähemuse poole. Tooted, mida ei vajata hinges püsimiseks, praagitakse juba ostukorvist välja, sest ostukorvi üldmaksumus kipub end liiga kõrgele kruttima. Praegu veel on igapäevasel toidupoe väisajal ilmselt mingisugused oma eelistused. Näiteks ollakse andunud Valio juustu fänn või soetatakse eranditult Rakvere viinereid. Üsna pea tehakse ost kaubakategooria lõikes ning ostetakse juustu selle otseses mõistes. Pole vahet, kas Gouda või Emmental või mõni muu, pole ka oluline, kas kohaliku tootja vormitud või mitte. Oluline on saada juust parima hinnaga. Nii võib juhtuda, et võidab lõpuks see, kes suudab pakkuda kõige soodsama ostukorvi sõna otseses mõttes. Ei olnud ammu aeg, mil põlati tundmatuid kaubamärke ja mitte ainult rõivapoes, vaid toidu- ja esmatarbekauba pakkujate seas. Ei sobinud pesuseep, millele pole tuntud nime peale maalitud. Ostmata jäi ka välismaine vorst ja sink. Nüüd on inimene sunnitud leplik olema ja võib juhtuda, et soodsama pakkuja paratamatult puksib kellegi eestpoolt välja. Kõigile ju ei jagu ning mida kopsakam on tehtes jagaja, seda kribumaks muutub jagatis.