ARVAMUS

Öeldakse, et inimest tunneb tema tegude järgi. Linna kohta võib öelda sama. Ehk et vaadake, mis on tema prügikastides ja nende ümber. See on tegelikult päris aus mõõdupuu. Prügi ei oska valetada ega intervjuud anda. See lihtsalt näitab, mida inimene parasjagu teha viitsis ja mida mitte.

Jäätmete sorteerimisest on räägitud aastaid. Meil on värvilised konteinerid, pildid, juhendid ja märksõnad. Teame, et üks asi käib ühte ja teine teise kohta. Teame ka seda, et „ma ei teadnud” ei ole enam eriti usutav vabandus. Ometi paistab aeg-ajalt, et kõige keerulisem jäätmete sorteerimise juures on mõtlemine. Siin tekib huvitav vastuolu. Ühelt poolt ootame linnalt, et avalik ruum oleks puhas, korras ja meeldiv. Teiselt poolt oleme valmis ise avalikku ruumi kohtlema kui kohta, kuhu saab oma isiklikud probleemid ära peita. Kodus on prügi tülikas. Konteinerisse visates muutub see aga kuidagi kellegi teise asjaks. Mugav. Veel mugavam on muidugi siis, kui keegi teine koristab.

Avalik ruum ongi selle poolest kummaline asi. See kuulub justkui kõigile ja seetõttu tundub vahel, et ei kuulu kellelegi. Oma hoovis ei jäta me tavaliselt prahti keset õue, sest siis peaksime seda ise vaatama. Tänavanurgal on asi teine. Seal võib ju loota, et keegi tuleb ja koristab selle ära. Ja tulebki! Ainult et sellel kellelgi on nimi, tööaeg ja palk. Ning selle töö eest maksab lõpuks seesama avalikkus, kelle arvel oma mugavust hoitakse. Kujutagem ette, et iga kord, kui keegi jätab oma jäätmed valesse kohta, ilmuks tema ukse taha arve. Mitte trahv, vaid lihtsalt tegelik arve selle eest, kui palju kulus aega, tööd ja raha selleks, et tema otsus teistele nähtamatuks teha. Ilmselt hakkaks sorteerimine järsku palju huvitavam tunduma. Praegu on meil aga vastupidi. Inimese jaoks lõpeb asi hetkel, kui ta käe konteinerist tagasi välja tõmbab. Avaliku ruumi korrashoiu eest vastutajate tööpõld siin aga kahjuks alles algab ning alati ja igal asjal on viimane lüli, kellel ei ole vastutust enam kellegi järgmise kaela sokutada. See keegi peab asja korda ajama.

Tundub, et tänapäeva inimese kõige suurem probleem ei ole enam see, et meil pole piisavalt informatsiooni. Vastupidi. Informatsiooni on nii palju, et vahel tahaks lihtsalt ukse kinni panna ja teeselda, et internet läks ära. September on paraja hoo sisse saanud ning on paslik rääkida tööst, olmeelust ja rutiinide naasmisest.

Hommikul vaatad esimese asjana telefoni. Ahmid endasse paar uudist, paar sõnumit, paar asja, mida peaks kiirelt ära tegema. Siis tuleb tööpäev, mille jooksul saad samuti olenemata ametikohast end infotulva sadakond korda ära kaotada. Päeva lõpuks oled targem kui hommikul, aga millegipärast ka rohkem väsinud. Ja siis hakkab pihta teine vahetus, kodused asjad, kui kõik on lõpuks tehtud, vaatad kella ning saad aru, et nüüd oleks õige aeg puhata. Puhkamise asemel vaatad veel korraks hoopis telefoni. See „korraks” on muidugi tänapäeva kõige suurem petuskeem.

Tehnoloogia pidi meie elu lihtsamaks tegema. Ja ongi teinud. Me saame paari sekundiga tellida toidu, leida marsruudi, maksta arve ja küsida tehisintellektilt, kuidas kirjutada viisakalt inimesele, kellele me tegelikult tahaks hoopis midagi inetut öelda. Aga millegipärast ei ole meil rohkem vaba aega. Võib-olla sellepärast, et iga säästetud minut täidetakse kohe millegi uuega. Kui kiri saab kiiremini saadetud, jõuab saata veel ühe. Kui koosolek muutub lühemaks, mahub kalendrisse teine. Kui töö saab tehtud kell viis, siis on ju veel õhtu ees ja patt oleks lasta sel raisku minna. Nii me siis olemegi väga efektiivsed ja üsna väsinud.

Ka puhkamisele on tekkinud tänapäeval omaette standardid. Ei piisa enam sellest, et istud diivanil. Puhkus võiks olla kvaliteetaeg. Veel parem, kui see on aktiivne. Jalutuskäik, trenn, saun, meditatsioon, lugemine. Vahel tahaks lihtsalt vaadata aknast välja. Ilma eesmärgita. Võib-olla peaksimegi endale sagedamini lubama asju, millel pole nähtavat tulemust. Jalutada ilma samme lugemata, vestelda nii, et keegi ei kontrolli samal ajal telefoni, puhata mitte midagi tehes. Meile on kuidagi tänapäeva ühiskonna survel sisse harjunud mõte, et kui me ei liigu edasi, liigub maailm meist mööda. Aga võib-olla ei liigu. Võib-olla on täiesti normaalne olla mõnikord lihtsalt niisama, mitte midagi tehes.