KALEVI ALT VÄLJA 75 > Oleme masendavalt pikka aega langeva majandusega riik. Reitinguagentuur Fitch ja Standard and Poors langetasid Eesti pikaajalise riigireitingu A+ tasemele. Analüütikud on kinnitanud, et jalad on põhjas. Kaua tuleb põhjas olla, et siis pinnale tõusma hakata? Kas meil jätkub õhku?

Nagu ajutine valitsus

Suve,  jaanipäeva ja puhkuste ootel ning europarlamendi valimiste järgset aega täitis meil ajutise valitsuse tunne. Number üks teema oli peaministri siirdumine Euroopasse. Teame, et NATO etteotsa ta ei saanud. Nüüd on teemaks, kas õnnestub saada ELi välisasjade ja julgeolekupoliitikas juhiks saamine. See ootus oli kõrgele kruvitud peaministri sünnipäeval, mil oli mitteametlik riigijuhtide kokkutulek. Sünnipäevakingitust ei sündinud. Selle nädala lõpus on ametlik ametite jagamine. Saab näha ja kuulda, mis saab.

Läbematud võimu ihkavad poliitikud

Poliitikute võimuihal pole piire ega piinlikkuse tunnet. Peaministri kohale ja Reformierakonna juhi kohale käib juba võitlus, sest peaminister lihtsalt peab ära minema, kuigi on lubanud oodata koduriigis ära aeg, mil saab torti süüa. Aga mis maksab lubadus, kuigi riigis on raske aeg, kui tekib võimalus siit lahkuda kõrgele ja kõrgepalgalisele ametikohale Brüsselis.

Vaatlejate hinnangul ei ole kellelgi meie riigis nii head eeldused seda unistuste kohta saada, sest ka perekond ja vanemad sillutavad seda teed. Hoopis ebaõnnestumine oleks üllatus.

Madalamal tasemel madistab võimu nimel lausa mitu erakonda.

1,6miljardiline pommuudis nagu kuldkalake akvaariumis

Ülikallis pommuudis olevat välja tulnud juba aasta tagasi, kuid tõelise plahvatuse põhjustas nüüd. Kelle käes oli nii pikka aega viitsütik? Kuidas saab selline sõnum kellegi kätte toppama jääda? E-riigis!?

Peaminister leidis, et kui ta vaatab seda natuke tormiliseks kiskunud kaitsedebatti, siis see meenutab kuldkala kulgemist akvaariumis. Kuldkalakese käest võiks küsida riigi rahakotti raha juurde.

Mida kõike võib poliitikute suust kuulda?

Omal ajal lõi laineid peaminister Ansipi soovitus kanda fooliummütse. Nüüd tuldi välja ettepanekuga panna mütsi alla jääd. Poliitikuid on nimetatud vale jalga marssivateks tegelasteks. Venemaa olevat nagu suusahüppaja. Uus kaitseväe juht ei olevat pehme mängukaru.

Pikad päevad ja seitsmemagajapäev

Täna tõusis Võrus päike kell 4.11 ja loojub kell 22.18. Päeva pikkuseks on 18 tundi ja seitse minutit, mis on juba paar minutit lühem kui jaanipäeval.

Homme on aga seitsmemagajapäev. Päevale nime andnud legend seitsmest magajast, kes maganud järjest seitse nädalat (7 päeva, 100 või 300 aastat) on Lääne-Euroopas üldlevinud. Kui sajab seitsmemagajapäeval, siis sajab veel seitse nädalat. Eestlastel on tähtsam seitsmevennapäev, mis on 10. juulil.

Toidukauplusesse minnes kipume kahe käega peast kinni hoidma ja ohkima, kui kalliks kõik on läinud. Ega saa öelda, et selline käitumisviis asjata oleks, ikka asja eest, sest kõik ongi võrreldes näiteks paari aasta taguse ajaga läinud kallimaks.

Teisalt – kui siseneme mõnda pubisse, klubisse või veel enam, suvisele festivalile või kontserdile, siis ei ole rahval pisikese topsitäie märjukese eest kahju välja käia kümme või rohkemgi eurot. Ka toidu pealt ei hoita kokku ning enamasti rasvast nõretav praad maksab pealinna ümbruses toimuvatel pidustustel juba paarkümmend eurot, siin kandis mõnikord veidike vähem.

Festivalil valdaks meid justkui las-minna-meeleolu, mis laseb mõistuse vabaks iga päev peas käivast kalkuleerimisest, kas või kui palju millelegi kulutada on võimalik. Seetõttu jääbki sellises paigas tihti mulje, nagu inimestel oleks hoolimata väidetud keerulisest olukorrast maailma ja ka Eesti majanduses raha endiselt küllalt. Ei ole võõrad juhused, kus sellistel pidustustel priisataksegi rohkem, sest kui juba pilet on soetatud, siis ju peab kogu hinna eest nautima ka. Kuu viimased nädalad veedetakse aga toidupoes kahe käega peast kinni hoides ning külmikust viimaseid pärasid kokku klapitades.

Kas ei oleks stressivabam ning mõistlikum jagada kulutusi optimaalselt? Ilmselt viiks see meie ühiskonnas pigem olukorrani, kus enamik inimesi ei suudaks endale festivalil käimist lubada. Kui isegi piletiraha kokku saadakse, siis mingit vaba nautimist ja meelelahutust peale kultuuri ei saada. Teisalt, kas peabki?

Eestlane on harjunud, et pidustuse juurde käib nali, naps ning toidupoolis. Või kas või tass kohvigi, mis samuti maksab festivali väisates hingehinda. Kas siin on üldse põhjust hukka mõista ja korrale kutsuda? Kas 50–70 eurot toiduraha ühe inimese pealt festivali väisates on palju või vähe? Viimati hõisati, et kogu nädala perekonna toidukorv maksvat umbes samas suurusjärgus.

Mida nii kidura eelarvega tervele perele saab, on aga keeruline öelda, kuid kindlasti rohkem kui üks inimene festivalilt.