ARVAMUS

Viimasel nädalal on avalikkuse ette jõudnud uudis, et töötukassa plaanib koondada ligi viiendiku oma töötajatest, mis teeb umbes 160 inimest. Seda põhjendatakse vajadusega tõhustada töökorraldust ja vähendada juhtimistasandit, kuna töötute arv on vähenenud ning aina rohkem inimesi kasutab e-teenuseid. Kõik tundub esmapilgul loogiline ja bürokraatlikult korrektne.

Töökoha olemasolu on Eestis justkui tänapäevane privileeg. Meie ühiskond on harjunud mõttega, et „ole tänulik, et sul üldse töökoht on”. Ent tänulikkus ei saa olla kattevari kehvadele töötingimustele, madalale palgale või läbipõlemisele. Töö ei ole heategevuslik kingitus, vaid kahepoolne austusega tehtud kokkulepe, kus töötaja annab oma aja, energia ja oskused, tööandja tagab vastutasuks väärika tasu ja inimliku keskkonna.

Eestis räägitakse palju efektiivsusest. Nii põhjendas ka töötukassa juht koondamisi sellega, et inimesed kasutavad üha rohkem e-kanaleid ja seetõttu saab nõustamistööd teha „vähemate inimestega”. See kõlab laias plaanis kenasti, kuid reaalsus on sageli teistsugune. Automatiseerimine ja digilahendused on targad abimehed neile, kes seda kasutada oskavad, kuid kõige taga on siiski lõpuks inimene. Ka töötukassast koondamisteate näppu saanud peaksid otsapidi tagasi töötukassasse jõudma, kuid kui inimesi on vähem, siis kas nad üldse jõuavad vajaliku nõustamiseni? Kõlab iroonilise nõiaringina – nõustajarollist ootamatult nõustatavaks?

Töömaailmas on toimunud väärtuste nihe. Kunagi oli töö auasi, mille kaudu inimene tundis end vajalikuna ja osana ühiskonnast. Nüüd on töö tihti muutunud pelgalt ellujäämisvahendiks. Kui elukallidus kasvab, palk aga mitte samas tempos, muutub töölkäimine pingutuseks. Tööandjad kipuvad unustama, et töötaja ei ole masin. Töökoht ei tohiks olla koht, kus inimeselt nõutakse piiritut tänulikkust lihtsalt eksisteerimise eest. Iga töötaja peaks tundma end oma töökohal väärtustatuna, mitte vahetatava osana mehhanismis. See, et töö „ei pea olema spaapuhkus”, on tõsi, aga sama tõsi on seegi, et töö ei tohi olla pidevalt stressi, alanduse või läbipõlemise allikas.

Eestis on aeg hakata rääkima mitte ainult töökohtade arvust, vaid ka nende kvaliteedist. Töölkäimine ei peaks olema luksus või õnnemäng, vaid osa inimväärsest elust. Töö ei ole eesmärk omaette, vaid vahend eneseteostuseks ja stabiilsuseks. Sama kindlust peab ka tundma tööandja töötaja suhtes, kuid kui elemendid on paigas, peaks ju toimima lihtne tõde, et hundid söönud, lambad terved.

Nädalavahetusel on ukse ees aeg, mil õhk on tulvil vaikuse ja valguse, elu ja surma piiril kõndimisest. Hingedeaeg, hingedepäev ja halloween ehk kolm näiliselt eraldiseisvat, ent sisimas sugulashinge kandvat nähtust.

Ometi kipume üha sagedamini küsima: kumb on „päris” püha, kas küünlavalguses kalmistul vaikselt põlev mälestus või kõrvulukustav kõrvitsakarneval kummituskostüümides? Tundub, et eestlase jaoks on need kaks maailma üha sagedamini kõrvuti, vahel isegi üksteise vastu.

Hingedepäev on meie oma, vana ja vaikne, pigem sissepoole pööratud. See on aeg, mil usuti, et hinged tulevad tagasi koju, laualt ei korjatud toitu enne ööd ja majapidamises valitses vaikus. Tänapäeval tähendab see enamasti küünalde süütamist, mõtlikku jalutuskäiku kalmistul, mõne mälestuse jagamist vanematest või lastest, kes juba lahkunud. See on püha, mis kasvatab südames rahu ja järjepidevust. Halloween, seevastu, on lärmakas ja välise fassaadiga. Kõrvitsad, maskid, kommide jaht ja sotsiaalmeediasõbralikud dekoratsioonid. Selle algupära on tegelikult samuti seotud surnute mälestamise ja hingedeaja algusega, kuid moodsas Ameerika tõlgenduses on see muutunud kommertslikuks lõbupäevaks. Eestisse on halloween viimase paarikümne aasta jooksul tasapisi sisse hiilinud, algul noorte peona, nüüd juba üldrahvaliku kostüümiõhtuna, kus peamine küsimus pole mitte „keda me mälestame”, vaid „kelleks me end täna maskeerime”. Kas need kaks saavad koos eksisteerida? Üks aitab leevendada hirmu, teine kasvatab austust.

Ometi on ühiskonnas tajuda teatud väsimust ja ükskõiksust, mis peegeldub ka selles, kuidas me neid pühi vastu võtame. Majanduslik raskus, ärevus ja ebakindlus teevad inimesed närviliseks. Kui rahulikkus ja aeg mõtisklemiseks tunduvad luksusena, siis on arusaadav, miks vali ja värviline halloween tundub kergem tee. Hingedeaeg tuletab meelde, et rahutus ja tühjus tulevad sageli just sellest, et me ei võta aega peatuda. Kui me enam ei mäleta oma juuri, muutub ka meie olevik juurtetuks just nagu seesama    halloween’i kõrvits, mille seest on kõik välja õõnestatud.

Võib-olla pole küsimus selles, kumb püha on „õigem”, vaid selles, kas me üldse veel oskame midagi tähistada sisuliselt. Kui halloween toob rõõmu ja ühendab inimesi, siis on tal oma koht. Kui hingedepäev toob rahu ja mõistmist, siis on ka see õigel kohal, kuid mõlemad vajavad tasakaalu elu ja surma, valguse ja varju, lärmi ja vaikuse vahel.