.jpg)
Kui pime november sisse vajub ja tuul toob endaga jääkülma õhu, hakkavad eestlased ikka ja jälle arutama: mis meist saanud on, kas oleme nüüd lõplikult „Ameerika kombel” kõrvitsaid nikerdav rahvas või on meie oma mardi- ja kadripäevad siiski alles? Küsimus ei olegi ehk ainult lastes, kes maskides mööda tänavaid jooksevad, vaid meis endis. Kas oskame veel väärtustada neid hetki, mil sanditamine oli midagi enamat kui lihtsalt kommi küsimine.
Mardipäevakombestik, mis pärineb sügavalt rahvakalendri ajast, oli kunagi täis sümboolikat ja kogukonnatunnet. Mardiusside rõõmus trall tähendas viljaõnne, head saaki ja naabritega kokkuhoidmist. Iga ukse taga käidi mitte ainult maiustust saamas, vaid ka õnne viimas. Tänapäeval tundub aga, et see soe ja kodune tava on taandumas plastist maskide ja kommikotisaagiks muutunud halloween’i ees.
Ent ehk pole pilt sugugi nii must. Kui veel kümme aastat tagasi võis tunduda, et mardisandid on kadumas sama kiiresti kui esimesed lumehelbed, siis nüüd on mitmel pool näha väikest tagasitulekut. Koolid ja lasteaiad õpetavad taas mardi- ja kadrilaule, tehakse koduseid kostüüme vanadest riietest, mitte hiiglaslikest internetitellimustest. On neid, kes ütlevad, et see on otsekui trots halloween’i vastu ehk soov näidata, et meie rahvakombed ei kao kuhugi, vaid suudavad elada kõrvuti uute traditsioonidega.
Võib-olla ei olegi probleem selles, et halloween tuli ja jäi. Võib-olla seisneb väljakutse hoopis tasakaalu leidmises. Traditsioonide põimumine ei pea tähendama ühe kadumist, kui me vaid ise nende tähendust meeles hoiame. Mardi- ja kadrisandid ei pea olema nostalgiline mälestus, vaid elav osa meie sügisesest ajarütmist just nii, nagu jõulud on talve keskpunkt, mis aasta-aastalt hirmuäratavalt vara ligi hiilivad. Kui poed juba novembri algul täituvad jõulutulede ja piparkoogilõhnaga, hakkab rahvas nurisema: „Kas tõesti juba?”. Samas leiab teisi, kelle jaoks pimeduse saabudes on just jõuluvalgus see, mis hinge soojendab. Kas jõulukaunistused on siis vara või hilja? Tõenäoliselt sõltub see sellest, mida inimene nendest otsib, kas rahu ja soojust või lihtsalt järjekordset osturallit.
Ehk ongi praegune aeg, see november, kõige parem hetk meenutada, miks me neid pidusid üldse peame. Mardi- ja kadripäevad toovad meelde kogukonna, hoolimise ja helduse. Halloween annab põhjuse mängulisuseks ja koha fantaasiale. Jõulud õpetavad rahu ja tänulikkust. Kui me suudame neid tähendusi hoida, siis pole vahet, kas kommikott tuleb täis 31. oktoobril või 10. novembril, peaasi, et süda jääb soojaks.
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/11/11/Mart (10).jpg?width=2039&height=1359)
.jpg#joomlaImage://local-images/2026/01/20/Luhamaa kordon 25 12 2025 (1).jpg?width=2200&height=1238)
