Eesti liigub kindlalt sularahavaba ühiskonna poole. Värske uuring kinnitab, et ainult 18 protsenti Eesti elanikest eelistab sularaha maksemeetodina.

Ka vanemad põlvkonnad, kelle puhul võiks eeldada suuremat truudust paberrahale, on hakanud rohkem kasutama digitaalseid maksevõimalusi. Kui 40ndates inimeste seas on sularaha eelistajate osakaal veel ligi veerand, siis 70aastaste ja vanemate seas on see langenud kõigest 13 protsendini. See näitab, et tehnoloogia arenguga kohanemine ei tunne vanusepiire.

Sularaha kadumise taga ei ole pelgalt diginoorte mugavus, vaid ka ettevõtete ja tarbijate valmisolek kiiresti arenevaid tehnoloogiaid omaks võtta. Kaardimaksed, mobiiliäpid ja üha rohkem levinud kontaktivabad maksed on muutnud sularaha tarbetuks risuks. Paljude jaoks on see ka turvalisuse küsimus, sest sularaha puudumisega väheneb varguseoht ning raha ei lähe lihtsalt „kaduma”.

Ometi ei saa sularaha rolli ühiskonnas veel täielikult maha kanda. Ligikaudu 80 protsenti Eesti elanikest on viimase aasta jooksul siiski vähemalt korra sularahas maksnud. Eriolukordades, näiteks kriiside või ulatuslike IT-tõrgete ajal on sularaha oma väärtust korduvalt tõestanud. Ekspertide soovitus hoida kodus väike sularahavaru ei ole juhuslik. Tehnoloogia võib tõrkuda, aga paberraha töötab alati.

Küsimus on aga tasakaalus. Kas on turvaline hoida oma sääste „seina sees”? Teisalt, kodune varu võiks olla piisav, et katta mõne päeva esmavajadused nagu toit, transport, esmatarbekaubad. See on pigem kindlustuspoliis kui igapäevane maksevahend. Samas jätaks täielik sularahast loobumine osa ühiskonnast, näiteks tehnoloogiavõõrama seltskonna ebavõrdsesse olukorda.

Ühiskonna digitaliseerumine on pöördumatu, kuid sellega ei tohi kaasneda sund ja välistamine. Kaupmehed ja teenusepakkujad peaksid jätkuvalt pakkuma erinevaid makseviise, sest uuringu järgi jätab ligi kaks kolmandikku tarbijatest ostu katki, kui ei saa maksta endale sobival viisil. Valikuvabadus ei ole luksus, ja seda mõlemat pidi. Praegu on üksjagu ka neid kaubandusasutusi, kus endiselt saabki tasuda vaid sularahas või peab kaardimakse puhul teenustasu ise kinni maksma.

Kuigi ühiskond võib viie aastaga muutuda järjest sularahavabamaks, peab paberrahal selles digirevolutsioonis veel vähemalt mõnda aega olema väärikas ja kaitstud koht.

Me elame ajastul, kus täiskohaga töötamine ei tähenda enam täisväärtuslikku elu. Viimaste uuringute kohaselt on iga neljas töötaja sunnitud otsima lisatööd, et üldse toime tulla. See fakt ütleb nii mõndagi meie ühiskonna ja majanduskorralduse hetkeseisu kohta. Kui inimene annab nädalas 40 tundi oma elust tööandjale, aga ei suuda selle eest maksta kõiki arveid, süüa tervislikult, kasvatada lapsi ja endale puhkust lubada, on midagi väga valesti.

Elukallidus tõuseb, sealhulgas toiduhindade kasv, üürihinnad ning kommunaalkulud. Ka riik ei jää sellest rongist maha, sest maksutõusud ning senised maksureformid suurendavad järjest rohkem survet inimese rahakotile. Samal ajal püsivad palgad enamikus ettevõtetes stagneerunult paigal või tõusevad tempoga, mis ei jõua inflatsioonile järele. Tulemuseks on see, et inimesed töötavad täiskohaga, aga elavad nagu poole kohaga, lükates edasi oma vajadusi, loobudes hobidest, vähendades puhkust ja töötades suvel puhkuse asemel. Tööturu monitooring näitab, et pooled tööotsijad kaaluvad lisatöö tegemist. Enim loodetakse teenida põhikohaga töötamisele 501–1000 eurot netos lisaks, mis pole luksuse, vaid esmavajaduste katmise summa. Need numbrid näitavad, et lisatöö ei ole enam valik mugavuse pärast, vaid hädavajadus. Inimesed otsivad tööd, mida oleks võimalik teha kodukontorist või oma elukoha lähedal, sest aega ja energiat napib juba niigi.

Klienditeenindus, administratiivtöö ja tootmine on populaarseimad valdkonnad, kuhu pöördutakse, ja mitte sellepärast, et see oleks kutsumus, vaid seetõttu, et seal leidub rohkem võimalusi.

Täiskohaga töötamine peaks ju olema piisav, et elada täisväärtuslikku elu? Kas me liigume ühiskonna poole, kus elustandardit saab lubada vaid see, kes töötab pooleteise või kahe koormusega? Kui jah, siis lõpptulemusena ei jää enam aega elu nautimiseks, vaid ainult töötamiseks ja baasvajaduste katmiseks. Lisatöö tegemine ei ole alati negatiivne ja näitab inimese sihikindlust, kuid sihikindlus ei tohiks olla päästerõngas. Inimene ei peaks end maksutõusude ja kallineva eluga kohandama mitme töökoha kaudu, vaid majandus peaks kohanduma inimese vajaduste järgi. Ühiskond, mis väärtustab tööd, peab väärtustama ka töötajat.