ARVAMUS

Koolilõuna on Eestis lastele tasuta ning see on samm, mida tasub väärtustada. Ometi kuuleme üha sagedamini pilkeid koolitoidu aadressil. „See on maitsetu”,    „see on igav”, „ma ei söö seda jama”.

Säärased ütlused lipsavad kergesti üle huulte neil, kellel on pärast kooli võimalus minna kohvikusse, osta koolipuhvetist saiakest ja kommi või tellida koju pitsat. Ent nende kõrval istuvad klassis lapsed, kelle jaoks kõnealune taldrikutäis ongi kogu päeva ainus soe söök. Kelle kodus ei oota aurav supp ega värske leib. Veel vähem saavad nad tihti väisata erinevaid (kiirtoidu)restorane. Kauplusest ei soetata nänni, vaid toidupoes tehakse ostud läbimõeldult ja alati pole võimalust hädavajalikkugi nimekirja täita. Neile pole koolitoit mitte pelgalt söök, vaid osa väärikusest, teadmine, et nad saavad kõhu täis ja suudavad õppida teistega võrdselt.

Eesti koolitoit ei ole kindlasti täiuslik, ent see on aus ja tervislik. Toiduseadused, toitumisjuhised ja kontrollid tagavad, et laste ette jõuab täisväärtuslik eine, mis on kindlasti kodusem ja toitvam kui see, mida leiaks kiirtoidust. Kui võrrelda koolilõuna maksumust kohalike päevapraadidega, on vahe tohutu, sest koolitoidu omahind jääb keskmiselt kahe-kolme euro juurde, samal ajal kui päevapraad maksab olenevalt toidukohast viis kuni kaheksa eurot. Selle raha eest peab kool kokkama, serveerima ja koristama, sageli sadadele lastele. Kvaliteedihinnangut ei saa seega anda ainult maitse järgi, vaid oluline on ka ligipääsetavus ja õiglus.

Koolitoit on ühiskondlik lepe, millega me justkui tagame, et ükski laps ei jääks nälga. Kui laps ütleb, et toit on halb, on see pigem märk sellest, et me pole osanud koolitoitu väärtustada ega sellest rääkida kui hoolivuse sümbolist. Ehk peaksime alustama haridusest ja seda mitte ainult toitumise, vaid empaatia osas? Koolitoidu pakkujad on öelnud, et nad unistavad suurelt, sest nende unistus on ühel päeval pakkuda koolitoitu, mis oleks kõikide laste maitse järgi. Ometi tuleb leppida, et koolilõuna ei saa olema kunagi sajaeurone, mis meeldib eranditult ja igal päeval kõikidele tarbijatele.

Eestlane usub endiselt, et kriisid tabavad kedagi teist. Värske küsitlus näitab, et vaid iga kolmas inimene teeks sireeni kuuldes õige otsuse ehk siis varjuks kohe lähimasse siseruumi. Enamik hakkaks otsima lisainfot või liiguks hoopis kuhugi mujale, teadmata, et iga viivitus võib ohuolukorras saatuslikuks saada. FOTO: Aigar Nagel

Teadmatus näitabki mõnes mõttes seda, et inimesed ei ole süvenenud sellesse, kuidas teha teadlikke ja õigeid otsuseid ootamatu ohu korral. Nad ei usu, et neid teadmisi läheb kunagi tarvis ega hakka selliste teadmiste ammutamisele oma väärtuslikku aega raiskama. Kas see aga päästab, kui oht on käes? Sõjaväes ollakse kindlad, et piisav harjutamine muudab mõned hädavajalikud toimingud nii-öelda masinlikuks, ja olukorras, kus on tarvis kiiret tegutsemist, võib see olla ainsaks elupäästvaks variandiks.

Päästeameti kampaania „Varjumiseks on 3 minutit – kuhu jõuad sina?” tuletab meelde lihtsat, aga elulist tõde: varjumine ei tähenda paanikat, vaid teadlikku tegutsemist. Kui sireen kõlab või EE-ALARM annab märku, tuleb jääda sinna, kus parasjagu oled, ja leida seal parim kaitsekoht, milleks on keldrikorrus, akendeta ruum, tugevate seintega siseruum. See teadmine võib päästa elu.

Aastakümneid on elanikkonnakaitse jäänud tagaplaanile. Äkitselt proovitakse teha jõulisi pingutusi, et taastada süsteem ja kasvatada inimestes oskusi, mis aitavad neil kriisis õigesti käituda. Kuid teadmiste kõrval on vaja ka hoiakumuutust. Kriisivalmidus ei tähenda pidevat hirmu, vaid vastupidi, see annab kindlustunde, et kui midagi juhtub, ei jää me abituks. Nagu päästeameti peadirektor Margo Klaos rõhutab: me ei saa kontrollida sündmusi, kuid saame kontrollida oma reaktsiooni.

Tõeline vastupanuvõime ei sünni muretsemisest, vaid valmisolekust. Liigne ärevus põletab läbi ja halvab tegutsemisvõime, ent mõtestatud teadlikkus annab sisemise rahu. Tasakaal peitub selles, et valmistume targalt, kuid elame edasi rõõmsalt. Teoorias kõlab mainitu lihtsalt ja mängleva kergusega täidetavalt. Kas see aga ka päriselus nii toimib? Paljud meist ei ole loonud koju pisukest varu igapäevaks vajalikuga, sest nad ei usu, et sellest on häda korral tolku. Nii mõnedki meist muretsevad küll iga päev, et mis siis saab, kui ongi häda käes, kuid ometi ei tee midagi iseenda kaitseks, sest nad ei usu selle ette antud teooria toimimisse.

Fakt on see, et kriis ei pea meid hirmutama, kui teame, mida teha. Kolm minutit võib tunduda lühike aeg, ent teadmine, kuidas neid kasutada, võib olla elupäästev. Kas meil on need piisavad teadmised?