ARVAMUS

Igaüks seisab oma armsa kodumaja, metsatüki või põllukrundi eest, aga arved ei küsi ei kodu suurust ja ilu, maalapi otstarvet ega päritolu, sest üllatusi jagub kõigile.

Mõnel maaomanikul tuleb maksta vaid veidi, teise pea kohal kerkib maamaks nii kõrgele, et paneb isegi maatükil ilutseva kodumaja enda pead vangutama. Väikesed majad, suured majad, üksikud metsatukad, mis kõik on ühes reas, aga iga rahakott kogeb erinevalt uue aastal maamaksušokki.

Üks seadus, tuhat üllatust, ja see, mis eile oli taskukohane, võib homme muutuda ületamatuks arveks. Iga omavalitsus seisab silmitsi kohustusega tõsta igal aastal maamaksu 10–100 protsenti. Teisisõnu: valitsuse käsuga ei saa omavalitsus nõuda vähem kui kümme protsenti suuremat maksu, aga võib küsida ka kuni 100 protsenti ehk kaks korda suuremat summat igal järgneval aastal. Kas inimesed on valmis arvestama topelt maamaksuga? Targemad igatahes on kindlad, et kui maksu kümne protsendi kaupa üles kruvida, siis harjutakse sajani jõudes ära ega panda tähelegi!

Hiljuti jõudis avalikkuse ette uudis koolidest, mis on ekspertiisi järel hinnatud tuleohtlikeks. Küsimus kerkib paratamatult: kas siin pole tegu kõige elementaarsema investeeringuvajadusega? Kui lapsed ja õpetajad viibivad iga päev hoonetes, mille ohutuses ei olda kindel, siis millest üldse veel rääkida? 

On selge, et raha ei kasva kellelgi puu otsas. Ei inimestel, riigil ega ka kohalikel omavalitsustel. Igaühel on rahakott, mille sisu tuleb mõistusega kasutada. Nii nagu lihtinimesedki seisavad ka riik ja omavalitsused igal aastal valikute ees, kuhu eraldada piiratud ressursse. Investeeringuid vajavad nii teed, kergliiklusteed, koolid, kultuurimajad kui ka digilahendused. Prioriteetide seadmise loogika kipub sageli hägustuma. Kas kergliiklustee rajatakse sinna, kus on reaalne liikluskoormus ja turvarisk, või sinna, kus on parasjagu mugavam ja muus mõttes vajalikum? Ei saa alahinnata ühtki piirkonda, sest igal pool on liiklejaid. Kui aga peab valima, kas siis on võitjateks need, kellel kõige kõvem hääl, kõige vettpidavamad argumendid või hoopis miskit muud?

Tuleohtlik koolimaja ja mugav kergliiklustee ei ole loomulikult võrreldavad kulud. Mõlemad on vajalikud, ent ühiskond peab endale tunnistama, et kõike korraga ei saa. Kui ohutus on kaalul, ei tohiks alternatiivseid valikuid üldse tekkida. Teisalt on turvalisus oluline nii liikluses kui ka tuleohutuses. Igal juhul peab paraku tunnistama, et enne valimisi tundub investeeringute tempo kiirenevat justkui võidujooksu pärast. Tee saab tehtud, park asfalteeritud, pink värvitud, sest oluline on näidata kättesaadavat tulemust, isegi kui tegelik vajadus on mujal. See on klassikaline võidujooks, kus fookus võib libiseda sisulistelt otsustelt kõrvalistele sümbolitele. Teisalt on alati öeldud, et kui tervet ei jõua, siis tee pool. Kuidas aga on keerulisemate probleemide ja murekohtadega? Kui keerulisemale probleemile esmajoones lahendust ei terenda, kas siis lihtsama murekoha läbinärimine on parem kui mitte midagi?