ARVAMUS

Kirik on läbi sajandite olnud palju enamat kui ainult religioosne hoone. Ta on olnud kogukonna keskpunkt, elu ja surma piiri märgistaja ning koht, kus inimese elu suurimad hetked nagu ristimine, laulatus ja matus on saanud tähenduse. Kui vaadata sajandeid tagasi, siis kirik ei olnud pelgalt usu väljendus, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline tugisammas, mille ümber kogukond koondus.

Tänapäeval on olukord muutunud. Kiriku roll inimeste igapäevaelus ei ole enam sama. Paljude jaoks on kirik pigem valikuline ruum, mitte vältimatu osa eluringist. Samal ajal seisavad aga paljud kirikuhooned silmitsi lagunemise, tühjenemise või alarahastusega. Siit tekib küsimus: kas kirikute säilimine on vaid väikese huvilisteringi vastutus või peaks see olema laiem kogukondlik kohustus?

Sageli küsitakse, miks mõni kirik on kehvas seisus ja miks keegi midagi ei tee. Ent sama sageli jääb küsimata, kes see keegi tegelikult peaks olema. Kui kirik on ajalooliselt olnud kogukonna ühine vara ja tähendusruum, siis kas ei peaks ka praegune kogukond end selles peegeldama? Võib-olla ei ole küsimus ainult riigis või kirikuorganisatsioonis, vaid ka selles, kui palju me ise oleme valmis panustama sellesse, et meie ümbruse pärand ei kaoks. Kui hooned jäävad tähelepanuta, siis nad ei kao korraga, vaid lagunevad aeglaselt, vaikselt ja märkamatult. Nii kaob koos kivide ja puitkonstruktsioonidega ka osa kultuurilisest järjepidevusest. Siin põimub ka laiem muutus inimeste õigustes ja arusaamades. Tänapäeval on inimene oma elu ja surma käsitlemisel palju vabam kui varasematel aegadel. See vabadus väljendub ka matusekommetes. Näiteks on levinud tava hoida tuhastatud lahkunu urni kodus, justkui oodates õiget hetke viimaseks puhkuseks. Varasemates arusaamades oleks selline viivitus olnud mõeldamatu. Nüüd soovivad inimesed ise olla otsustajaks, ka selles, millal on lähedasel aeg lõplikult teele asuda. Samas on ajalooliselt olnud ka rangemad tõlgendused, kus enesetapu korral ei maetud inimest kirikuaeda, vaid selle taha. Seda peegeldas toonane arusaam elu pühadusest. Tänapäeval suhtutakse sellesse märksa inimlikumalt ja kaastundlikumalt ning kiriklikud matused ei ole enam välistatud ühegi lahkumise vormi korral.

Kui kirik on olnud koht, kus inimene on saanud oma elutee väärikalt lõpetada, siis tekib paratamatult küsimus, kas me ei ole selle tähendust tänapäeval hajutanud, lubades kutsumata külalised jumala juurde. Kunagi on öeldud, et jumal annab elu ning kutsub tagasi, siis kui on aeg. Elust omal soovil lahkujad on justkui kutsumata külalised, kuid kas kutsumata külalised on oodatud?

Kaitseväe suurõppus Kevadtorm pole jäänud märkamatuks meie piirkonna inimestele – ja just täpselt nii ongi õige. Kindlasti pole see õppus jäänud märkamata ka meie ajaloolisele vastasele – ka see on õige. Kaitseväe õppustel on peale me oma reservistide, kaitseliitlaste ja tegevväelaste väljaõpetamise ka teine oluline roll. Olla veenvalt nähtav ja näidata, et me oleme päriselt valmis ennast kaitsma. Kuitahes ülekaaluka vastase ja mistahes ohu korral. Just nii, nagu meie julgeoleku põhimõtted seda sõnastavad.

Eesti riigikaitse on osa NATO kollektiivkaitsest ja selles oleme saanud veenduda, nähes meie liitlaste kohalolekut ka tänavusel Kevadtormil. Kõigile, kes on seni kaheldes küsinud – kas liitlased ikka päriselt tulevad meile appi, kui vaenlane maale tuleb? – annavad brittide Challengerid ja prantslaste Griffonid Võrumaa teedel raudkindla vastuse. Selle sõna otseses ja kaudses tähenduses. Ka selles tähenduses, et meie oma kaitseväelased harjutavad ühiselt siin alaliselt paiknevate liitlasvägedega. NATO liitlased on osa tervikust meie riigikaitses.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Merilo sõnastatud riigikaitse edu valem on lihtne ning põhineb kolme väärtuse korrutisel. Vahendid ehk relvastus, kaitsetahe ja valmisolek ning autoriseering meie võimeid vajaduse korral kasutada. Matemaatikatunnist teame – mida suurema väärtusega on korrutise tegurid, seda suurem on korrutise väärtus. Seega sõltub kaitsevõime väärtus meie relvastusest, kaitsetahtest ja volitusest neid rakendada. On selge, et tänases olukorras peame olema valmis kõiki neid tegureid ühiselt veelgi suurendama. Ja kaitseväe õppustel on selle eesmärgi täitmisel oluline roll. 

Suur ja raske tehnika liikumas me teedel ja tänavatel jätab mõistagi ka teistsuguseid jälgi. Kedagi on seganud harjumatu müra, kuskil on saanud kannatada teeservad või tänavakivid. Kaitseväe esindajad on kinnitanud, et õppuse käigus tekkinud kahjud saavad korda ning kui varem on parandustöödega alustatud alles õppuste järel, siis tänavu on kaitseväe koostööpartnerid alustanud parandustega vahetult üksuste paiknemisaladelt väljaliikumise järel. Korrektne suhtumine tsiviiltaristu omanikesse ja kahjude likvideerimisse on osa kaitseväe mainest. 

Meie riigi ja väärtusruumi kaitsmine ühendab meid, sest alternatiivi meie iseseisvusele pole. Kes iganes arvab teisiti, teeb olulise valearvestuse.

Eesti ei alistu kunagi!