JUHTKIRI Hasartmängumaks ja teised riikliku tarkuse tantsud

Eesti poliitikas on kombeks teha suuri otsuseid väikeste sõnadega. Nii juhtuski, et hasartmängumaksu ümber käiv debatt muutus peaaegu teoreetiliseks matemaatikaks. Paar protsendipunkti siia, paar sõna sinna ja plaan, mis pidi rikastama riigikassat, oleks võinud hoopis tühjaks jääda. Riigikogu aruteludest jääb mulje, et maksude teemal mängitakse sõnadega sama kavalalt kui mõnes kasiinos. Kas see on siis lõppkokkuvõttes õnnemäng või osavus? Kui sedasi vaadata, võiks arvata, et seadusandjad proovivad ise oma eelarvet veidi vürtsitada.

Samal ajal, kui riigikogu kleepis ja liitis protsente, olid Võru soojas rannahallis inimesed rannazumbat vihtumas. Jaanuari keskel, varbad otse rannaliivas. Väljas paukus 15kraadine pakane, mis ei heidutanud kedagi. Muidugi! See on justkui kummaline meeldetuletus, et elu teeb oma liigutusi hoolimata sellest, mis seaduses või harjumuspärasuses kirjas on. Kui seadus on veidi kõver, tantsivad inimesed selle ümber, vahel sõna otseses mõttes, kuid tuleb olla seaduskuulekas.

Teiselt poolt pitsitab aga nukram vaatepilt, invatransport. Teenus, mille loogika on lihtne ja kulukas korraga, see peaks võimaldama liikuda neil, kes seda kõige rohkem vajavad, ent tihti jääb see luksuseks. Pulma või juubelipeole sõita on privileeg, arsti juurde pääseda on saavutus. Tavalise auto pidamine on juba paljudele katsumus, rääkimata spetsiaalsest sõidust, mis nõuab tehnilisi vahendeid ja märksa suuremat eelarvet, kuhu eraisikul ei laeku ühtki suuremat ega pisemat maksu.

Sellest tekib absurdne pilt, kus üks osa ühiskonnast keerutab numbreid ja prognoose, teine osa liugleb liivas ja kolmas seisab, käed-jalad töös, lootuses, et homne päev ei lõpe paigalseisu ja omaenese koju lõksu jäämisega.

Ja ikkagi, kogu see suurpoliitika ja igapäevaelu absurdsus on omavahel seotud. Hasartmängumaks võib tuua kasu, talvine rannazumba hoiab meele värskena ja invatransport näitab, mis on tõeliselt tähtis, selleks on inimeste liikumisvabadus olenemata tema võimekusest. Kui suudame neid kolme kõiki vaadata korraga, võib ehk iroonilisest olukorrast kasvada ka arusaamine, et poliitika, meelelahutus ja argielu ei ole eraldi maailmad, vaid üks suur tants, kus mõnikord seisad ja mõnikord liugled.