JUHTKIRI Saamatud hakkamasaajad

Kas hakkamasaamist saab õppida igaks asjaks? Ja kas inimene saab olla valmis kõigeks, mida elu tema teele veeretab? Need küsimused kerkivad eriti teravalt esile uue aasta alguses, mil antakse lubadusi, koostatakse plaane ja räägitakse üha rohkem valmisolekust kriisideks, ootamatusteks, isegi kõige mustemateks stsenaariumideks. Tundub, et ühiskondlik ideaal on olla igas vanuses tubli, teadlik ja ettevalmistunud. Ometi sõidab elu sageli vahele viisil, mida ei oska uneski ette näha.

Heaks näiteks on ajuvabad liiklusõnnetused, kus rolli mängivad hooletus, üleväsimus või alkohol. Nende puhul tekib paratamatult küsimus: kas sellisteks asjadeks saab üldse valmistuda? Kas on võimalik õppida hakkamasaamist olukordadega, mis sünnivad mõistuse puudumisest? Teoreetiliselt saab õpetada ohutust, vastutust ja tagajärgede mõistmist. Ka praktikat saab nii mõneski mõttes omal nahal järele katsuda, kuid elus eneses ei päästa tihti ükski koolitus ega kampaania olukorras, kus inimene teadlikult reegleid eirab. Siin jooksebki valmisoleku piir.

Sageli tuuakse eeskujuks noorte õpetamine looduses hakkamasaamiseks. Metsalaagrites õpitakse elama mugavusteta, kus pole potte, panne ega pliiti, vahel pole ka sidevahendeid. Õpitakse tegema tuld, leidma vett, ehitama varjualust ja tegema koostööd. Selline õpetus ei valmista ette konkreetseks kriisiks, vaid arendab mõtteviisi, näiteks oskust rahuneda, olukorda hinnata ja olemasolevate vahenditega lahendusi leida. See on hakkamasaamine kõige puhtamal kujul.

Just siin peitub vastus küsimusele, kas saab olla valmistunud kõigeks. Kõigeks mitte. Ent saab õppida paindlikkust ja vastupidavust. Saab harjutada vastutuse võtmist nii enda kui ka äärmise vajaduse korral teiste eest. Metsas õpetatav hakkamasaamine ei tähenda ainult ellujäämist looduses, vaid ka oskust toime tulla ettearvamatusega laiemalt.

Uue aasta algus võib olla hea aeg mitte niivõrd kõigeks valmistumise lubaduste andmiseks, vaid arusaamiseks, et elu jääbki osaliselt kontrollimatuks. Õppida saab mitte kõiki olukordi ette nägema, vaid iseennast tundma. Mõistuse puudumisest sündinud õnnetusi ei saa täielikult ära hoida, kuid mõistuse kasutamist saab ja tuleb õpetada. Ja see on ehk kõige olulisem hakkamasaamise oskus üldse.