Statistikaamet avaldas info, et keskmine palk on kasvunumbrites küll tagasihoidlikumaks muutunud, kuid siiski tõusuteel.

Käesoleva aasta kolmandas kvartalis oli keskmiseks brutopalgaks Eestis 1959 eurot. See on 8,1 protsenti kõrgem kui eelmisel aastal samal ajal. Mediaanpalk oli selle aasta kolmandas kvartalis 1620 eurot ja 2023. aasta samal perioodil 1500 eurot. Palgakasv on aeglasem kui möödunud aastal, kuid kohalike arvates ei ole tegemist õigete numbritega, vaid sulaselge luuluga.

Pärast uudise meediasse paiskumist asusid agaramad kommenteerima, et sellist palka ei näe Võrumaal peaaegu keegi ning lendasid õhku süüdistused valeandmete kogumises, kuna arvesse võetakse vaid riigitöötajate sissetulekud. Enda sõnul saavad kommenteerijad hädavaevu kuus 600 eurot teenitud. See omakorda tekitab küsimuse: kas töötatakse ikka täiskoormusega ning kas miinimumpalga nõue on avalikkuse teadmata kehtivuse kaotanud? On selge, et kõrgeim brutopalk on pealinnas, 2307 eurot. Teisena rühib sabas ülikoolilinn Tartu 1962 euroga ning tagumistesse ridadesse jäävad muidugi Valga 1452 euroga, Võru 1477 euroga ja Läänemaa 1485 euroga. Kuigi Võrumaa keskmine palk on võrreldes Tallinna ja Tartuga üsna piskuke, ei usu kohalikud ka selle numbri õigsusesse. 

Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga kasvas palk enim tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, aga ka hariduse tegevusalal, vastavalt 10,6 ja 9,6 protsenti. Kas Võrumaal siis neid ameteid ei peetagi?

Palga üle kõnelemine ja juurdlemine on õrn teema kõigi jaoks. Statistikat peetakse juba ka ilma palganumbrite avaldamiseta ilusaks valeks. Ometi mingi tõetera selles kõiges sees on ja kui tuleb arutlusele palganumber, siis eks igaühe jaoks on vähe.

Teisalt tasub seejärel alati ka endale otsa vaadata ja selgeks teha, kas omalt poolt on antud kõik selleks, et õiget ja õiglast tasu teenida. Suures osas on teinekord põhilisteks virisejateks hoopis need, kel jalad kõhu alla liimitud ja isegi suure sundimise peale sealt väljuda ei taha.

1990. aastatel oli elu veidi teistsugune kui praegu. Või kas ikka oli? Valitses mingis mõttes puudus ja meeleheide ajendas kuritegevusele. 

Staažikas politseinik tõmbab toona toimunu ja tänapäeva vahel paralleele. Esiti ei tundu asi üldse nii hull, kuid kui numbritele otsa vaadata, siis võib nii mõndagi ehmatavat selguda. Statistikat küll peetakse üheks parimaks luiskamise viisiks, kuid mõnetine tõepõhi on ritta seatud arvudel siiski.

2022. aastal oli 5. novembri seisuga Eestis kuriteona registreeritud 6700 vargust. Möödunud aastal samaks kuupäevaks oli see arv kosunud 8200ni ja tänavu juba 8500ni. Lihtne matemaatika ütleb, et varguste hulk on vaid kahe aastaga kasvanud üle veerandi. Ei saa mainimata jätta, et sellele kopsakaks kosunud numbrile lisanduvad veel väärteona registreeritud vargused. Kogenud ning elu ja oma karjääri näinud ametnikud tunnevad hirmu, sest enamasti järgneb vargustehulga suurenemisele ka tapmiste arvu suurenemine.

Kas oleme oma Eesti elu viinud tagasi minevikku või annab veel otsa ringi pöörata ja viimasel hetkel kurss tulevikku tagasi sikutada? Mis ajendab inimesi teise vara ihaldama? Põhjusi võib olla mitu, kuid kindlasti on üheks peamiseks põhjuseks puuduse kannatamine. Kui ei ole, kust seaduslikult võtta, siis kuskilt tuleb ju ometi võtta.

On kindlasti neid, kes varastavad hoolimata sellest, milline on parasjagu majanduse seis, elatustase või elu üleüldse, kuid on paraku ka neid, kes lähevad näppama olude sunnil. Loogiline võiks olla, et kui puudus käes, siis võiks ju juurde teenida. Kui aga sobivat tööd ei ole või ei suuda tööga enam teenida sellist summat, et end harjumuspäraselt ära elatada, siis asutakse alternatiivide otsingule.

Sedamoodi jätkates oleme varsti taas tagasi filmis „Päevad, mis ajasid segadusse”. Võib tunduda jabur, aga võib-olla ei olegi enam üsna pea harjumatuks vaatepildiks tänaval kividele tõstetud sõiduk, mille veljed on parematele jahimaadele läkitatud.  FOTO: Aigar Nagel (AI)