Pärast Eesti järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist on Eesti poliitikas oodata rahulikumat aega. Riigikogu kipub jõulupausile ja elu hakkab tärkama alles pärast kolmekuningapäeva. Seniks võib joone alla tõmmata igasugustele reitingutele, sest ei juhtu midagi, mis neid muudaks. Sestap viskame jõulueelse pilgu nii peaministri- kui ka erakonnauuringutele.

Kõigepealt olgu meenutuseks öeldud, et praeguse võimuvahekorra tõttu on Reformierakond see, kes pakub välja peaministrikandidaadi, isegi, kui praegune peaks otsustama tagasi astuda. Ent Kaja Kallase toetusnumbrid on sellised, et põhjust lahkumiseks ei ole. Kuigi Eesti Päevalehe ja Turu-uuringute ASi peaministriuuring näitab, et 28 protsenti küsitletutest näeks valitsusjuhina Urmas Reinsalut, siis arvestades kõike, mida Kallas on teinud või tegemata jätnud, on tema toetus 18 protsenti. Oravapartei pooldajatest oleks Kallase taga 80 protsenti ning isegi meeste hulgas on Kallas toetust suurendanud, rääkimata naistest. Seega on Teflon-Kaja pidanud edukalt vastu kõigile hilissuvistele ja sügisestele katsumustele.

Urmas Reinsalu võiks ametisolevale peaministrile pakkuda konkurentsi vaid valimistel, aga sinna on veel kõvasti aega ja enne seda juhtub kindlasti mõndagi. Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart 13 ja EKRE esimees Martin Helme 12 protsendiga jäävad Reinsalu-Kallasest soliidselt maha.

Muide, kui Eestisse kolinud näitleja ja lavastaja Julia Aug hiljuti ütles, et eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel on ületamatu lõhe, siis seda kinnitab peaministriuuringki: Reinsalu toetab 35 protsenti eestlasi ja vaid viis protsenti muulasi. Kallast 22:6. Kõlvartit 42 protsenti muust rahvusest.

Huvitav, aga Kallasel on nii linnas kui ka maal 18 protsenti toetajaid, Reinsalul 43:20 ja Kõlvartil 18:3. Raske on ennustada viisi, kuidas Tallinna linnapea võiks maainimestele armsaks saada. Küll on Isamaal mõtteainet, kuidas suurendada toetuspinda linnades.

Isamaa on jätkuvalt liider 26 protsendiga, Reformierakond 18 protsendiga rabeles EKREst mööda, kelle toetuse mõõt on 16 protsenti. Sotsid suutsid tõusta kümnelt protsendilt 13-le, Keskerakond jäi 12 protsendile ja Eesti 200-le pole esimehevahetus veel kuidagi mõjunud – ikka kuus protsenti. Parempoolsed üritavad oma nelja protsendiga jõuda riigikogu uksekünniseni.

Ilmselt teeb reitingutes järgmised muudatused valus maksu- ja hinnatõus uue aasta algul.

Ilmselt on lähitulevikus Venemaal puudu veel ainult habememaks ja see oleks väike häda. Kolmapäeval läks liikvele uudis, et Vene siseministeeriumis on ettevalmistamisel eelnõu, mille järgi peaksid riiki sisenevad välismaalsed allkirjastama „lojaalsuslepingu”. Juba mõte on tobe: kui ma olen Eesti kodanik, siis ei saa ma allkirjastada mingit lubadust teisele riigile, mille kodakondne ma ei ole. Kui aga eelnõu on Vene jõuministeeriumis juba liikvel, siis ilmselt jõuab see varsti riigiduumasse ja edasine on vaid vormistamise küsimus.

Üleeile hoiataski välisminister Margus Tsahkna Eesti inimesi, et need Venemaale minnes seal kavandatavat lojaalsuslepet ei allkirjastaks, kuna sellel võivad pärast olla tõsised tagajärjed Eestis. Uus olukord võib hoomatavas tulevikus lõpetada viimasegi üle piiri liikumise Eesti ja Venemaa vahel. Sealhulgas lõpeks ära igasugune suhtlus Setomaal, sest sealsed elanikud ei saaks enam minna lähedaste haudadele kinnitamata kuulekust Venemaale. Ilmselt muutub oluliselt keerulisemaks ka üle piiri tööl käimine.

Välisministril on õigus, et sisuliselt nõuab Venemaa truudusvannet oma ajalookäsitlusele, maailmavaatele, agressioonile Ukrainas ning hoidumist mistahes kriitikast Vene riigiametite ja armee kohta. Välismaalane liiguks edaspidi Venemaal ringi, piltlikult öeldes, Vene trikoloori värvi plaaster suul.

Eesti välisministeerium uuendas ühtlasi tungivat soovitust meie kodanikele mitte reisida Venemaale, kuna seal on elu väga ohtlik, pole mingit vabadust ja võivad kaasneda äraarvamatud probleemid. Eesti on niigi kantud ametlikult Venemaale „ebasõbralike riikide” nimistusse.

Muidugi langeks igasuguste lepete-vannete allkirjastamine ära siis, kui Eesti peaks sulgema täielikult piiri Venemaaga. Kui pahatahtlik idanaaber jätkab rändesurvet, siis on parem, mida varem piir lukku lüüakse. Eesti inimesed võiks igaks juhuks arvestada võimalusega, et Venemaaga katkeb teadmata ajaks igasugune läbikäimine.

Iseenesest on Venemaa rändesurveks oma läänepiiril valinud kõige ebasoodsama aja, sest külma ja sügava lumega on võimalikud piiririkkujad kiiresti tuvastatavad. Palju keerulisem oleks see olnud suvel, mil võinuks üritada tungida läbi roheluse, nagu oleme näinud Poola, Leedu ja Läti puhul.

Tõsi, Vene siseministeerium ei ole eelnõu kohta avalikkusele mingeid selgitusi jaganud, aga kogemus näitab, et kui mingi vildakas idee tekib, siis see Sarmaatia lagendikel ellu viiakse.