ARVAMUS

Riigikaitse algab ammu enne seda, kui keegi tõmbab selga vormi või astub ajateenistusse. Riigikaitse algab teadmisest, et kriisi korral on igal kodanikul oma roll ja just seetõttu on noorte riigikaitselaagrid vajalikud ka tänapäeval, ehkki nende eesmärk ei pruugi enam olla sama mis aegu tagasi. Sageli meenutatakse riigikaitselaagreid kui paiku, kus kaevati kaevikuid, marsiti metsas ja harjutati sõdurielu. Sellisel tegevusel oli oma mõte ajal, mil laagrit nähti peamiselt ettevalmistusena ajateenistuseks. Praegune olukord on aga muutunud. Laagrites osalevad üha rohkem ka tüdrukud, kellest enamik ei lähe kaitseväeteenistusse. Samal ajal räägitakse üha rohkem laiapindsest riigikaitsest, kus kriisidega toimetulemine ei ole ainult sõdurite ülesanne.

Sellest ei maksa siiski järeldada, et riigikaitselaagrid oleksid oma aja ära elanud. Vastupidi. Küsimus ei ole selles, kas laagreid on vaja, vaid selles, mida seal õpetada. Sõjalised algteadmised peaksid laagrites kindlasti säilima. Eesti julgeolekuolukord ei luba teha nägu, nagu relvastatud konflikti võimalust ei eksisteeriks. Noored peaksid mõistma, kuidas toimib riigikaitse, milline on kaitseväe ja Kaitseliidu roll ning mida tähendab vastupanuvõime. Kuid sama oluline on õpetada oskusi, mida vajab kogu ühiskond. Esmaabi, kriisivarude planeerimine, käitumine elektri- ja sidekatkestuste korral, valeinfo äratundmine, küberturvalisus ning koostöö kogukonnas on teadmised, mida vajavad nii tulevased sõdurid kui ka need, kes kunagi vormi ei kanna. Kui riik soovib suurendada ühiskonna vastupidavust, tuleb just neile teemadele senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Arutelu naiste võimaliku kohustusliku ajateenistuse kehtestamise üle lisab küsimusele veel ühe mõõtme. Eesti rahvastik väheneb, ent kaitseväe vajadused ei kao. Võimalik, et tulevikus tuleb tõepoolest kaaluda süsteemi, kus riigikaitsesse panustavad kohustuslikult nii mehed kui ka naised. Kui selline otsus kunagi tehakse, muutub ka riigikaitselaagrite roll. Siis oleksid need loomulikuks sissejuhatuseks kogu noore põlvkonna teenistusele. Samas ei tohiks laagrite väärtust siduda üksnes tulevase ajateenistusega. Riigikaitse ei ole ainult relv käes kaevikus seismine. Riigikaitse on võime hoida toimimas perekonda, kogukonda ja riiki ka kõige keerulisemates oludes. Selleks valmistumine on vajalik sõltumata soost või tulevasest karjäärist.

Pisivargused jäävad sageli avaliku tähelepanu äärealale. Need ei tekita suuri kahjusid korraga, kuid nende mõju kuhjub vaikselt nii rahaliselt, moraalselt kui ka usalduslikult. Kui keegi viib avalikust ruumist kaasa lumekahuri kaabli või varub käimlast terve paki tualettpaberit, ei paista see esmapilgul kui päris kuritegu. Ometi on see vargus, millel on alati kellegi jaoks kulu ja tagajärg.

Just nende väikeste näppamiste eripära ongi see, et neid on keeruline märgata ja veel keerulisem tõestada. Suusakeskuse kaabli kadumine või avaliku tualeti varude tühjenemine ei pruugi kohe viidata konkreetsele inimesele. Kaamerad ei kata kõike, tunnistajaid pole ning kahju jääb üksikjuhtumi tasandil justkui liiga väikseks, et alustada põhjalikku uurimist. Nii tekibki tunne, et selline käitumine libiseb läbi sõrmede.

Küsimus, kas keegi elatub pisivargustest, ei ole üheselt vastatav. Üldjuhul mitte stabiilselt. Küll aga võib see olla osa laiemast toimetulekustrateegiast või harjumuspärasest piiride katsetamisest. Mõne jaoks on see impulsiivne „võtan, sest saab” käitumine, teise jaoks aga teadlikult kalkuleeritud risk, kus kahju on väike, vahelejäämise tõenäosus madal. See ei tee tegu siiski vähem varguseks. Miks inimesed seda teevad? Põhjuseid on mitu. Majanduslik surve võib mängida rolli, kuid alati mitte. Sageli on tegemist ka anonüümsustundega avalikus ruumis, kus jääb mulje, justkui see ei kuulu kellelegi otseselt või see on niikuinii ühisvara. Selline mõtlemine nihutab vastutust ja hajutab süütunnet. Kui keegi näeb, et väike vargus ei too kaasa tagajärgi, võib see käitumine kergesti normaliseeruda ning isegi hasarti tekitada. Oluline on aga küsida: kas raske aeg vormib inimesi varasteks? Majanduslik ebakindlus võib suurendada kiusatust, kuid see ei muuda vargust automaatselt paratamatuseks. Ühiskonnas on alati valikute ruum, isegi kui see tundub kitsas. Kui hakata pisivargusi pidama vältimatuks nähtuseks, nihkub piir ohtlikult ja tekib vaikne õigustus, et nii lihtsalt käibki. Ka see, et tualettpaberirulli varguse pärast politseid ei kutsuta, ei tähenda, et tegu oleks lubatud või ebaoluline. See tähendab pigem, et õiguskaitse ressursid on piiratud ja prioriteedid paigas. Kuid norm jääb samaks ehk et kellegi vara ei ole vabalt kasutatav lihtsalt seetõttu, et see on järelevalveta või ajutiselt ligipääsetav. Lahendus ei ole ainult rangem järelevalve, vaid ka avaliku ruumi vastutustunde tugevdamine. Kui ühisruumi käsitletakse päriselt meie omana, siis tekib rõõm ühisest kasutamisest ning teisalt tekib vajadus näha ja teavitada üldsust valesti käitumisest, ka pisivargustest.