Kunagi olid Eesti kortermajade esised tühjad. Mitte sellepärast, et inimestel poleks olnud raha, vaid seetõttu, et autosid lihtsalt polnud – need olid defitsiit. Auto omamine oli unistus, mida said lubada vaid vähesed, ja isegi raha olemasolul ei pruukinud oodatud neljarattalist kohe saada. Nüüd on pilt vastupidine, sest parkimiskohti napib ja igas peres on sageli mitu autot. Sõidukeid on turul igasuguseid: suuremad ja väiksemad, kallimad ja soodsamad, igas värvitoonis. Ent küsimus on, kas neid autosid suudetakse ka tulevikus pidada.

Üle poole eestimaalastest on viimase aasta jooksul pidanud äraelamiseks sääste kasutama. Peaaegu pool tunneb, et nende majanduslik olukord on halvenenud. Palgavaesus ei ole enam ainult sotsiaalteadlaste termin, vaid paljude igapäevane kogemus. Eriti teravalt tunnetavad langust Jõgeva, Ida-Viru ja Pärnu elanikud, kus majanduslik haavatavus on süvenemas. Jah, ligi viiendikul on rahaline seis paranenud, ent suur osa rahvast elab ikka nii-öelda kuu lõpust kuuni.

Sellises kontekstis mõjuvad automaks, registreerimistasu ja kõrge üldine hinnatase eriti rängalt. Kuigi autod on endiselt turul kättesaadavad, võib nende lubamine luksuseks muutuda. Ühistransport ei jõua veel kõikjale, ent autoga liikumine ei pruugi enam olla iseenesestmõistetav, vaid teadlik kululine valik, mille ees seisavad järjest rohkemad pered.

Samas ei saa eitada, et paljude jaoks on auto ka töövahend või maale elama kolimise võti. Tuleb olla ettevaatlik, sest maksustades autot ei tohiks maksustada inimeste liikumisvabadust ega töölepääsemise võimalust.

Üsna pea võivad majaesised taas tühjeneda, ent seekord mitte seetõttu, et autosid poleks saada, vaid seetõttu, et neid pole enam võimalik pidada. Aina rohkem räägitakse ka sellest, kuidas isikliku auto pidamine ongi eilne päev ja kasutama peaks rendivõimalusi, et pääseda püsivast kulust. Juhul kui aga sõiduvajadus on igapäevane ja möödapääsmatu, siis ei päästa ka rendiauto helesinine unistus, seda enam, et sellise teenuse piisavast kättesaadavusest võime rääkida vaid suuremate linnade kontekstis.

Alates 1. juulist tõuseb Eestis käibemaks 22 protsendilt 24-le. Kuna meil puudub toiduainetele soodusmäär, tähendab see, et kallineb ka kogu esmatarbekauba hulka kuuluv, sealhulgas leib, piim, liha ja juurviljad. Selle otsusega kinnitab Eesti oma positsiooni Euroopa ühe kõrgeima toidukäibemaksuga riigina. Käibemaksu tõusu mõju ulatub igasse kööki ja igasse toidukorvi. Viimastel aastatel on Eesti olnud Euroopa tipus toiduhindade tõusu poolest: 2022. aastal kerkisid hinnad 19,4 protsenti, 2023. aastal 15,2 protsenti ja 2024. aastal veel 3,2 protsenti. Hindade kasv pole peatunud ka sel aastal ning tarbijad tunnevad seda iga päev.

Peale selle saavad toidukaupluste esindajad enda sõnul iga päev teateid tarnijatelt hinnatõusude osas. Põhjuseid jagub – kliimamuutustest haiguspuhanguteni, sisendhindade kõikumisest geopoliitilise ebastabiilsuseni. Tarneahela viimases otsas olev kaupmees ei saa välist hinnarallit peatada ning veel vähem saab seda teha tarbija, kelle palgatõus ei käi sammu toidukorvi kallinemisega. Kui riik otsustab selles olukorras veel lisada maksusurve toidule, tähendab see, et söögilaud muutub paljudele inimestele üha tagasihoidlikumaks. Kõige rohkem mõjutab see madalama sissetulekuga leibkondi, eriti lastega peresid ja pensionäre. Neil kulub toidule juba praegu suurem osa sissetulekust, võrreldes jõukamate inimestega.

Samal ajal, kui Eestis tõstetakse käibemaksu ühtlaselt kõigele, on nii mõnedki Euroopa riigid läinud vastupidist teed. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas ja Portugalis on põhitoiduainete käibemaks alla kümne protsendi, Rootsis 12 protsenti, Soomes 14 protsenti ning põhjanaabrid kavatsevad seda veel langetada, et parandada tervisliku toidu kättesaadavust. Eestis aga naljatleme juba selle üle, kuidas inimesed käivad Soomes laevaga toidupoes. Kaupmehed on korduvalt lubanud, et kui riik kehtestaks põhitoiduainetele erandi või madalama määra, jõuaks hinnavõit otse letihindadesse. Lubadused on ilusad ja silm puhkaks, nähes vahelduseks toidupoodi minnes seda, et hinnatõusu asemel on toimunud hoopis langus. On see üldse reaalne? Maksusüsteem ei tohiks teha toidust luksust.