ARVAMUS

Meie julgeolek on saanud igapäevaseks kogemuseks, mis ulatub metsateedele, külavaheteedele ja uudistevoogu. Võrumaalt leitud drooni juhtum tõstatas küsimuse, kui valmis me tegelikult oleme märkama seda, mis ei kuulu harjumuspärasesse maastikku. Kui puuvõradesse takerdunud objekt jääb esialgu mitmekümnel ametnikul kahe silma vahele, siis on küsimus laiemas võimes olukordi õigesti tajuda ja hinnata. Kas tegemist oli liitlaste harjutusel kasutatud seadmega, vaenuliku luurevahendiga või eksinud tehnoloogiaga sõjapiirkonnast, näiteks Ukrainast? Vastuseid ei pruugi me saada ning sageli ei saagi. Ometi kasvab sellisest teadmatusest avalikkuse rahutus. Külas teatakse, et midagi toimus, kuid täpsustavad asjaolud kaovad kulisside taha. Tekib küsimus, kas teadmatus kaitseb meid või hoopis õõnestab usaldust riigi vastu.

Julgeolekuasutuste vaates on saladus sageli vältimatu tööriist. Samas vajab demokraatlik ühiskond ka selgitusruumi, kus põhimõtted ja raamid on arusaadavad. Inimesed ei vaja kõiki detaile, kuid nad vajavad kindlust, et olukord on kontrolli all ega jää seletamatuks.

Eelmisel nädalal testiti kriisivalmidust. Sireenid huilgasid ja ohuteavitused jõudsid paljudeni. Süsteem toimis, kuid mitte ühtlaselt. On piirkondi, kuhu signaal ei levi, eriti suvises looduses, kus lehed summutavad heli ja tähelepanu hajub. See ei ole kõrvaldetail, vaid osa reaalsest haavatavusest.

Suvi toob kaasa rahu ja aegluse, kuid julgeolek ei peatu koos puhkuste algusega. Küsimus on, kas suudame ühendada hooajalise rahu ja pideva valmisoleku või muutub suvi ajaks, mil loodame pigem õndsusele kui teabele ja tegutsemisvalmidusele, sest teadmatus olevatki ju õndsus. Millest ei tea, see ei saa ka liiga teha.

Meie kuulumine NATOsse ning koostöö liitlastega annab kindlust, kuid see ei asenda kohaliku tasandi teadlikkust. Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ainult selles, mida tohib või ei tohi avalikult teada, vaid selles, kuidas hoida tasakaalu kaitse ja avatuse vahel. Julgeolek ei ole ainult piiride valvamine, vaid ka usaldus selle vastu, et inimesed teaksid piisavalt olukorras, kus tegelikult keegi ei tea täpselt, kui palju on piisav selleks, et parajalt valmis olla ning võimalikult vähe igapäevaellu paanikat lubada.

14. juunil tähistatakse Eestis juuniküüditamise mälestuspäeva, mil meenutatakse 1941. aasta massiküüditamist, mille käigus viidi kümneid tuhandeid inimesi sunniviisil Siberisse. See on osa laiemast Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud repressioonide loost, mida koondatakse sageli mõiste alla juuniküüditamine.

Igal aastal ei ole see päev pelgalt minevikku vaatamine, vaid ka küsimus tänapäeva vastutusest. See on koht, kus küsida: kes mäletab, kuidas mäletatakse ja kui kaua mäletatakse? Sageli kerkib esile küsimus, kas noored peaksid rohkem osalema sellistel mälestusüritustel. Vastus ei ole lihtne kohustuslik „jah”, vaid pigem küsimus seotusest. Ajalugu ei ole ainult õpikutesse lukustatud peatükk, vaid elav arusaam sellest, miks ühiskond on selline, nagu ta on. Kui noored jäävad kõrvale, ei kao mälestus kohe, kuid selle kandepind muutub kitsamaks. Kui nad aga osalevad, tekib side, mis ei põhine ainult kohustusel, vaid mõistmisel. Sageli öeldakse, et see on vanade inimeste ajalugu. Kuid see väide on eksitav. See ei ole ainult nende lugu, kes küüditamise üle elasid, vaid ka nende järeltulijate lugu. See on osa riigi ja ühiskonna mälust, mis kujundab arusaama vabadusest, vägivallast ja inimväärikusest. Küsimus ei ole ainult selles, mis juhtus, vaid selles, kuidas see mõjutab meie valikuid täna. Siin kerkibki lihtne küsimus: kui otsesed tunnistajad kaovad, kas mälestus kaob nendega? On tõsi, et isikliku mälestuse jõud on asendamatu. Lugu, mida räägib inimene, kes on seda ise kogenud, kannab endas teistsugust raskust kui raamat või mälestustahvel. Kuid ühiskonnad ei tugine ainult elavatele tunnistajatele. Mälestused kogutakse kooliharidusse, muuseumidesse, arhiividesse, kirjandusse ja rituaalidesse. Ometi ei ole see iseenesest tagatis. Kui mälu ei leia uusi kandjaid, võib see muutuda formaalseks, justkui kohustuslikuks rituaaliks, mille sisu enam ei kõneta. Seetõttu on nooremate põlvkondade kaasamine mitte ainult soovituslik, vaid vältimatu, kui tahetakse, et mälestus jääks elavaks.

Kas siis „lootus ei sure viimasena” või hoopis „lootus läheb hauda nendega, kes surevad”? Need kaks lauset ei välista teineteist, vaid kirjeldavad sama reaalsuse eri pooli. Inimlik lootus on habras ja surelik, kuid ühiskondlik lootus võib püsida, kui seda teadlikult hoitakse. Mälestus ei püsi iseenesest, see vajab jutustamist, küsimist ja uuesti tõlgendamist.

On tõenäoline, et ajapikku muutub ka juuniküüditamise tähendus keeles ja tunnetuses, kuid unustamine ei ole paratamatus, vaid valikute summa. Iga põlvkond otsustab, mida ta peab oluliseks edasi kanda. Küsimus ei ole seega ainult selles, kas mälestus jääb, vaid selles, kas me anname sellele võimaluse jääda.