ARVAMUS

JUHTKIRI Elamistoetus või töötutoetus?

JUHTKIRI Elamistoetus või töötutoetus?

Öeldakse, et tähtis on sisu ja mitte vorm. Nüüd, mil valitsus andis rohelise tule töötuhüvitiste süsteemi muutmisele, mille tagajärjel kaob praegusel kujul olev töötutoetus sootuks, ollakse küsimuse ees. Kas ja kuidas saavad abi need, kes ei ole oma elus töötanud või ei ole seda ammu teinud ning mida tähendab süsteemi muudatus neile, kes on enamiku ajast oma elus tööpostil olnud, kuid õnnetu juhuse või ka vaba tahte tõttu töö ajutiselt kaotanud? Siiski peavad nad plaani lähiajal töötavate ridadesse naasta. Töötutoetust enam väidetavalt ei jagata tulevikus neile, kes ei ole tööl käinud. Nemad liigituvad aga hoopiski elamistoetuse saajate hulka.

Kas inimese jaoks on sellel vahet, misnimeline on temale parasjagu antav toetus? Ilmselt mitte. Küll on aga vahe sellel, kust tuleb toetuse raha, kes peab selle määramisega tegelema ning mille alusel üldse on õigus kellelgi mingit toetust saada.

Palju on avaldatud pahameelt, et mõned inimesed justkui ei soovigi tööl käia. Nad ei ole tasunud töötuskindlustusmakseid ja neil ei ole osade töölkäijate arvates õigus töötukassast samu palu saada kui aastaid töötanud inimesel, kes on ajutiselt töötuks jäänud. Ka on hukka mõistetud asjaolu, et kui inimene on maksnud töötuskindlustusmakseid, siis miks ei ole tal õigus saada hüvitist ning toetust juhul, kui ta lahkub omal soovil ametikohalt ning ei plaani pikaks ajaks töötuks jääda. Uus süsteem võimaldab väidetavalt saada toetust ka eeltoodud juhul. Ka praegu peab tõdema, et on neid, kes oma töölt lahkumisega skeemitavad, et oleks võimalus mingil ajaperioodil töötukassast saadud toetusest ära elada.

Arukas inimene teab, et makstav toetus ei ole igavene ning pole ka jätkusuutlik pikemas perspektiivis ellujäämiseks. See kannustab peagi uutele tööjahimaadele suunduma.

Lihtsustatult ja veidi lihtsameelselt võiks siis arvata, et uus süsteem annab praegustele skeemitajatele inimlikuma võimaluse saada tagasi oma panus, mida on makstud igakuiste maksetena. Teisalt, kas ei utsita see hoopis uutele skeemidele? Agaramad hakkavad ehk sellisel juhul lubama endale iga perioodi tagant töötutoetusega puhkamist?

JUHTKIRI Kas tahtmisest piisab?

JUHTKIRI Kas tahtmisest piisab?

Räägitakse ikka, et kui midagi väga tahta, siis selle ka saad. Lihtsalt öeldakse sekka, et ise peab tulemuste nimel ka pingutama. Kas see kõik päris nii on?

 Ilus on ju mõelda, et ainult tahtmisest piisab. Tõde on aga hoopis see, et peale tahtmise on tarvis natuke rohkemat. Jah, alati ei pruugi kõik peituda finantsilises võimekuses, rohkem väärt on hoopis teadmised ja teadlikkus. Kui soovida näiteks rajada oma ettevõtet ja idee on enda arvates perfektne, kas sellest siis piisab? Isegi kui finantsid oleks paigas, kas siis piisab ainult soovist ja ideest? Tegelikult mitte.

Tänapäeva maailmas on tarvis ka teadmisi, mis aitavad paika panna kuivemad punktid, seaduskuulekuse. Kui väga soovida ning end kõigega kurssi viia ja see kõik siis lõpuks ka ära teha, siis tõepoolest on võimalik, kuid sageli ei ole mitteteadlik inimene pädev hindama oma vajakajäämisi ja süüd asutakse otsima mujalt. Nii võib juhtuda, et ideaalne idee kukkub kokku ja et kõik seotud osapooled on lõpuks kannatajad. Kas sellest järeldub, et proovida ei tasugi?

Kõik suuremad edulood on ju sageli alguse saanud kuskilt, kust ei oskaks aimatagi. Edulugude taga on inimesed, kes on kunagi olnud kõike muud kui edukad. Ometi on nad kirjutanud end ajalukku ja loonud näiteks suuri ettevõtteid või saavutanud muul moel edu. Ilmselt peitus suure tahtmise taga ka arukus. Kui mitte arukus, mida oli tarvis parasjagu idee teostamiseks, siis kindlasti oli neil teadmine, et nad ei ole piisavalt arukad idee teostamiseks ja sellest kannustatuna nad parandasid oma olukorda. Viisid end kurssi, enne kui häda käes, ennetasid tekkida võivaid probleeme ning lahendasid need eos.

See ei viinud mitte läbikukkumise, vaid hoopiski eduni. Nii et ainult tahtmisest alati siiski ei piisa. Tahtmine ilma arukate käikudeta viib pigem hukatusse kui sihile. Kahjuks on tarvis mitmetel seda hukatust enne teadmiste saamist omal nahal kogeda, kaasates ka teised, kes ei pruugi üldse end tahta olukorraga siduda. Sageli ei saada ise arugi, et ollakse arutud. Nii on, et loll või surnud olla on üsna samaväärne, sest ise ei saa millestki aru, lihtsalt teistel on raske.