Uuringu järgi elavad Balti riikide kõige õnnelikumad inimesed Eestis. Me võime rahul olla sellega, et me oleme õnnelikumad, kui seda on näiteks lätlased või leedukad, kuid teisalt on see rahulolu petlik, sest oleneb, kellega me end võrdleme.

Niisiis ei ole eestlane kaugeltki mitte nii õnnelik, kui seda on soomlane või rootslane. Kui numbritele otsa vaadata, siis väidetavalt tunneb end enamiku aja õnnelikuna lausa pool meie rahvast. Ligi kolmandik tunneb end õnnelikuna mõnikord ja harva ligikaudu kümnendik. Mitte kunagi ei tunne end õnnelikuna vaid 3,3 protsenti. Tundub, et lätlased on õnnetunde kaotamises kõige osavamad olnud, sest jäävad alla isegi leedukatele. Läti rahvast tunneb end enamiku ajast õnnelikuna vaid 36,8 protsenti.

Ülemäära ei tasu rõõmustada, sest võrreldes põhjanaabrite Soome ja Rootsiga ei ole meie siinne elu kaugeltki nii roosiline, nagu eelmised numbrid kirjeldasid, sest Soome rahvastikust tunneb end kogu aeg või enamiku ajast õnnelikuna lausa 74 protsenti ja Rootsis 69,3 protsenti. Mitte kunagi end õnnelikuna tundvate inimeste arv on nendes paikades aga nullilähedane. Viimase aja sündmuste valguses tekib küsimus,: kus peidavad end need umbes pooledki eestlased, kes peaksid enamasti kriips kõrvuni ringi tatsama ning kõigega rahul olema? Isegi peaminister andis meie kandi inimestele hinnangu kui tigedatele ja kohati ka õelatele. Teisalt, kui võrreldagi inimeste õnne Eestis, siis ehk siin niinimetatud maapiirkondades ei tahetagi enam rõõmustada? Samas kurdavad põhjaeestlased ikka ja alati, et neil pealinnas ajab õelusepada üle ja lõunaosariikidesse on alati hea tulla, sest ees ootab soe vastuvõtt ja toredad inimesed. Võta sa siis nüüd kinni, mis siit on tõde ja mis ei kannata päevavalgustki. Millest üldse sõltub tänapäeval inimeste õnn? Ehk piisab meile, eestlastele õnneks sellestki, et teame, et oleme õnnelikumad, kui on seda lätlased ja leedukad. Jumal hoidku muidugi selle eest, kui taipame, et Euroopa mastaabis ei ole meie seis nii roosiline midagi.

Erinevad tähtpäevad on meie juurde jõudnud erineval ajal ja erinevat rada pidi. On vanemaid tähtpäevi ja ka värskemaid tähtpäevi. On neid, mis kalendris kuupäevaliselt liiguvad ja ka neid, mis seisavad vankumatult paigal. Kahtlemata on iga väiksemgi tähtpäev vähemalt kellegi jaoks oluline ja tähistamist väärt.

Samuti on ka neid tähtpäevi, mille pidamine on mõneks ajaks soiku jäänud või keelatud ning mis on üht- või teistpidi end ikkagi taas pildile surunud. Neljapäeval tähistati Euroopa päeva, mis tänavu võeti ette võrdlemisi suurejooneliselt. Seda päeva võib tähistada iga inimene, iga eurooplane või ka see, kes sooviks eurooplaseks saada. Kas kõik eestlased on eranditult eurooplased? Ammu aega tagasi tõstatati loosung „Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks!”. Seda võib mõista mitmeti. Ühelt poolt justkui oleks eestlaseks olemine millegi natukene kehvem ja vanem versioon ning eurooplaseks saamine värske uuendus. Teisalt toonitatakse selle lausega hoopis seda, et eurooplaseks pürgides ja saades ei tohiks kindlasti ära unustada eestlaseks olemist ega seda ka kuidagi varju jätta või end eurooplaseks olemisse ära kaotada. Mis on selle lause õige tähendus, on ilmselt lõpuks igaühel eraldi tõlgendamise küsimus.

Peale Euroopa päeva tähistatakse sel nädalal emadepäeva. Emadepäev on Eestis alati maikuu teisel pühapäeval. Enamasti on sel päeval juba end esimesed suvesoojad näidanud ja kehvemal juhul ka taas kargeks külmaks taandunud. Ilm ei muuda aga selle olulise päeva tähtsust ega ka tähendust. Kevad jääb siiski, ilmast hoolimata koos õitsvate puude lõhna ning kevadiste õitega. Emadepäev on see aeg, mil tulpe ei näe enam ainult supermarketite või lillepoodide lettidel, nii nagu näiteks naistepäeval, vaid neid saab juba ka oma aiast noppida. Emadepäev on oluline kogu maailmas, esimest korda tähistati seda 10. mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides Graftoni kirikus. Päeva tähistamise idee pakuti välja juba 1872. aastal, kuid tähistamiseni jõuti alles 35 aastat hiljem. Eestis tähistati emadepäeva esimest korda 1922. aastal ning üle-eestiliseks sai tähtpäev aasta hiljem. Emadepäeva tähistati kuni 1940. aastani, uuesti jõudis see tähtpäev meieni 1988. aastal.