ARVAMUS

Valimiste hooaeg on Eestis ja ka Võrumaal ametlikult lõppenud. Hommikuvalguses ilutsesid esmaspäeva hommikul linnapildis veel värvikad plakatid, lubadused ja näod, mis kutsusid valima, kuid nüüd tüürivad need vakstutele trükitud materjalid katusekatteks või prügimäele. Linna- ja alevike tänavad on rahunenud, argipäev on tagasi oma rütmis ning elu liigub pigem tasapisi rahulikumatele rööbastele. Tõsi, kergemalt hingata saame alles siis, kui uutel valitsustel on oma ametlikud koosseisud paigas ja esimesed töösammud tehtud. 

Üks etapp, mis igapäevaelus võib anda kõige otsesemat mõju, on sel korral taas ajalugu teinud. Valimisjaoskonnad on suletud, hääled loetud ning tulemused peegeldavad rahva hetkevalikuid. Nagu ikka, on see ka aeg, mil küsida: mida rahvas möödunud valimistelt õppis? Kas osatakse hinnata nii enda valikute mõjusid kui ka poliitilise kultuuri nüansse, mis nendega kaasnesid?

Sel korral paistis silma mitu muutust võrreldes viimaste valimistega. Esiteks oli aktiivsus teatud piirkondades kõrgem, mis näitas, et kodanikel on soov oma häält kuuldavaks teha. Samas kerkis esile ka küsimus: kuidas informatsioon jõuab inimesteni? Uued platvormid ja sotsiaalmeedia mängisid olulist rolli, nii positiivses kui ka segavas mõttes. Plakatid ja reklaamid ei olnud enam ainsad või peamised sõnumitoojad. Valija silm ja kõrv pidi kriitiliselt hindama, mis on tõsine poliitiline sõnum ja mis lihtsalt tähelepanupüüd.

Tulevikku vaadates jääb küsimus: milliseid nüansse rahvas endale kõrva taha paneb? Kas nelja aasta pärast on meeles, miks mõni otsus tundus tähtis, ja millised poliitilised sõnumid olid lihtsalt müra? Kas kogemused, mis kujundasid selle valimiskorralduse tulemuse, kanduvad edasi või ununevad ajapikku?

Üks on kindel, valimised on elanud ja lõppenud, kuid poliitiline elu ei peatu. Peagi on ees riigikogu valimised, mis seavad meile uued valikukohustused ja ootused. Seniks on aega mõelda, arutada ja analüüsida. Kõige olulisem õppus võib olla see, et kodaniku hääl ei lõppe selle päeva või nädalaga, sest iga valimiste tsükkel on osa pidevast dialoogist, kus iga hääl loeb.

Kohalikus poliitikas keeb jälle elu. Valimised on käes, see aeg, mil iga poliitik muutub järsku rahvameheks ja iga rahvamees rahvaks, kellele meelde tuletatakse, et „iga hääl loeb”. Mõni hääl loeb isegi eriti, kui see tuleb koos väikese kingitusega, olgu selleks siis pudel, lubadus või soojad sõnad, mis hommikuks ununevad nagu eilne peavalu.

Kandidaadid käivad ukselt uksele, taskus rohkem lubadusi kui eelarves sente. Ühed lubavad kõigile töökohti, teised tasuta internetti ja kolmandad lihtsalt „head tuju ja väikese lonksu märjukest peale”. Ja rahvas? Rahvas noogutab, sest kes see ikka tasuta meeleheast ära ütleb.

Õhtuks on kõigil suu magus ja meel veel magusam. Valimiskast täitub, pudelid tühjenevad ja lubadused rändavad taas sinna, kus nad kõige paremini säilivad – paberile.