Suvi on taas noortemalevate aeg. Sadadele ja tuhandetele noortele üle Eesti tähendab see esimest kokkupuudet päris tööeluga ja võimalust teenida oma esimene palk, õppida vastutust ning kogeda, mida tähendab olla osa töökollektiivist. Just sellised kogemused jäävad sageli meelde palju kauemaks kui ükski koolitund. Paraku kostab paljudest omavalitsustest tuttav mure. Noori, kes sooviksid malevas osaleda, jagub rohkem, kui vastu võtta suudetakse. Mitte seetõttu, et juhendajaid, palgaraha või korraldajaid napiks, vaid hoopis seetõttu, et sobivaid töökohti ei ole piisavalt. Malevad on valmis kasvama, kuid tööandjate huvi ei tule alati järele. See on küsimus, millele tasub otsa vaadata. Kas tõesti ei leidu kohalikes ettevõtetes, taludes, asutustes ja mittetulundusühingutes töid, mida noored saaksid teha? Või peitub põhjus hoopis ootustes ja hirmudes?

Noore töölevõtmine ei ole sama mis kogenud töötaja palkamine. Esimene töökogemus tähendab, et tööandjal tuleb arvestada suurema juhendamisvajadusega. Noored töötavad seadusest tulenevalt lühemaid tööpäevi, nende töötempo võib olla aeglasem ning mõni esmapilgul lihtne tööülesanne vajab põhjalikumat selgitamist. See kõik võtab aega ja nõuab kannatlikkust. Samas on just siin peidus malevate tegelik väärtus. Noortelt ei saagi oodata aastatepikkust kogemust. Maleva mõte ei ole pakkuda ettevõttele odavat tööjõudu, vaid kasvatada tulevasi töötajaid. Töökultuuri, kohusetunnet ja vastutust ei õpita üleöö ega õpikust. Need kujunevad läbi päris töö, päris inimeste ja päris kohustuste. Sageli kurdetakse, et tänapäeva noored ei oska ega taha tööd teha. Sellised üldistused on lihtsad tulema, kuid keerulisem on küsida, kas noortele on üldse antud võimalus õppida. Töökultuur ei teki iseenesest. Kui esimene töökoht jääbki saamata, sest kogemust pole, siis kust see kogemus peaks tulema? Loomulikult ei lasu vastutus üksnes ettevõtjatel. Oma roll on omavalitsustel, kes malevaid korraldavad ja tööandjatega ühendust hoiavad, samuti riigil, kes saab toetada noorte tööharjumuste kujundamist. Sama oluline on ka kohaliku kogukonna valmisolek panustada. Iga ettevõte, kes pakub kas või mõne malevakoha, aitab kasvatada inimest, kellest võib mõne aasta pärast saada tema enda tubli töötaja. Malev on investeering, mitte kulu. Selle vilju ei pruugi näha kohe järgmise kuu majandustulemustes, kuid neid näeb aastate pärast, kui praegused noored astuvad tööturule enesekindlamate, kohusetundlikumate ja iseseisvamatena.