Maksu- ja hinnatõusud on jalust niitnud. Kui ühiskond arvab, et enam hullemaks minna ei saa, siis on see eksitav, sest tuleb välja, et võlgu saab olla peale kõige muu ka immuunsusele. 

Ei ole kellelegi uudis, et läkaköha levik on Eestis taas tõusuteel ning selle põhjused on erinevad. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli Eestis läkaköha vastu vaktsineeritud ligi 95 protsenti aastavanustest lastest, siis viimase kümne aastaga on see määr langenud viiendiku võrra. Tulemuseks on olukord, kus ligikaudu 50 000 last on selle raske haiguse ees kaitseta. See on muret tekitav trend, mis paneb proovile nii meditsiinisüsteemi kui ka ühiskondliku vastutustunde.

Üheks oluliseks teguriks läkaköha leviku tõusu taga on niinimetatud immuunsusvõlg, mis tekkis Covid-19 pandeemia ajal. Karantiinimeetmed, maskide kandmine ja sotsiaalne distantseerumine vähendasid looduslikke kokkupuuteid bakteritega, mistõttu puudub paljudel inimestel tugev loomulik immuunsus. Samuti on Eestis kasutatavad komponentvaktsiinid väiksema efektiivsusega kui varem kasutusel olnud täisrakulised vaktsiinid, kuid nende parema talutavuse tõttu on need siiski eelistatud.

Peale kõige muu süvendas Covid-19 kriis paljude inimeste skeptilisust vaktsiinide suhtes, mille tulemusena on ka läkaköha vastane vaktsineeritus langenud. Paratamatus on see, et vaktsineerimine ei kaitse ainult üksikisikut, vaid ühiskonda laiemalt. Kui üks inimene miljonist on vaktsineeritud, siis ei teki niinimetatud karjaimmuunsust ning vaktsiin on põhimõtteliselt kasutu. Kas aga vaktsiinid on ohutud kõigile? Kuidas veenda inimesi vaktsineerima nii endid kui ka enda lapsi? Seda kõike veel olukorras, kus usaldus riigi, tervishoiusüsteemi ning muu osas on allapoole nulli viidud ning võlgu ollakse isegi oma immuunsusele. Praegu on neid, kes on endiselt kindlad, et koroonaviirus oli vandenõu. On ka neid, kes usuvad, et vaktsiiniga saavutatud karjaimmuunsus aitas sellest perioodist võitjana väljuda. Kindel on igatahes see, et tuleb, mis tuleb. Võlgu ei soovita rohkem kellelegi ega millelegi jääda.

Aastavahetus tõi kaasa üksjagu muudatusi, millest üheks on riigilõivude järsu tõusu kehtestamine. Paljude teenuste eest tuleb nüüd maksta märkimisväärselt rohkem, mõnel juhul isegi kuni kümme korda. Riik on seda otsust põhjendanud vajadusega kanda teenuste tegelikke kulusid. Veel lisatakse, et osade teenuste hinnad ei ole ammu tõusnud ja selle eest tuleks tänulik olla. 

Eriti valusalt puudutab riigilõivude tõus neid, kes vajavad isikut tõendavaid dokumente, elamislube või peavad ajama asju politsei- ja piirivalveametiga. Kui varem sai isikut tõendava dokumendi kiirkorras alla saja euroga, siis nüüd tuleb välja käia lausa 250 eurot. See tähendab hinnatõusu 455 protsenti, mis tekitab küsimuse: kas teenuse tegelik kulu on tõesti sellisel määral kasvanud? Samuti on kõrgemad tasud seatud elamislubade pikendamisele ja kodakondsuse taotlemisele, mis täpsemalt on tõusnud 64 eurolt 225 eurole.

Kuna muudatusi on palju ja tõusud ulatuvad kuni 1000 protsendini, on paljud kodanikud nördinud. Tavainimese jaoks tundub muret tekitav, et abielu registreerimine või lahutamine, mis on paljude jaoks elu tähtsad sündmused, on muutunud oluliselt kulukamaks. Abielukande tegemise tasu on kasvanud 30 eurolt 70 eurole ning abielulahutuse kande tegemine 50 eurolt 90 eurole. Naljaga pooleks võiks ju arvata, et ehk nüüd ei kiputa liiga kergel käel abielluma ega ka lahutama, sest kulutused on peaaegu poole suuremad ning kokkuhoid on ju käesoleva aasta üks trendikamaid ja samas sunnitumaid suundi.

Riigi seisukohast võib see otsus olla majanduslikult mõistetav, sest teenuste osutamise kulud kasvavad ja eelarvevajadused suurenevad. Samas võib küsida, kas need kulud on jaotatud õiglaselt ning kas kodanike ja ettevõtete finantsvõimekust on piisavalt arvesse võetud. Eriti haavatavad on siin madalama sissetulekuga inimesed, kelle jaoks selline hinnatõus võib tähendada sedagi, et isikut tõendava dokumendi taotlemine võib edasi lükkuda.

Mugavusteenuste eest suurema tasu küsimine on teatud juhtudel mõistetav. Rahva seas tekib küsimus, kas teenuste hinnad peavad vastama nende tegelikule maksumusele või peitub siin ka soov katta riigi muid kulutusi.