JUHTKIRI Töökoht ei tohi olla luksus

Viimasel nädalal on avalikkuse ette jõudnud uudis, et töötukassa plaanib koondada ligi viiendiku oma töötajatest, mis teeb umbes 160 inimest. Seda põhjendatakse vajadusega tõhustada töökorraldust ja vähendada juhtimistasandit, kuna töötute arv on vähenenud ning aina rohkem inimesi kasutab e-teenuseid. Kõik tundub esmapilgul loogiline ja bürokraatlikult korrektne.

Töökoha olemasolu on Eestis justkui tänapäevane privileeg. Meie ühiskond on harjunud mõttega, et „ole tänulik, et sul üldse töökoht on”. Ent tänulikkus ei saa olla kattevari kehvadele töötingimustele, madalale palgale või läbipõlemisele. Töö ei ole heategevuslik kingitus, vaid kahepoolne austusega tehtud kokkulepe, kus töötaja annab oma aja, energia ja oskused, tööandja tagab vastutasuks väärika tasu ja inimliku keskkonna.

Eestis räägitakse palju efektiivsusest. Nii põhjendas ka töötukassa juht koondamisi sellega, et inimesed kasutavad üha rohkem e-kanaleid ja seetõttu saab nõustamistööd teha „vähemate inimestega”. See kõlab laias plaanis kenasti, kuid reaalsus on sageli teistsugune. Automatiseerimine ja digilahendused on targad abimehed neile, kes seda kasutada oskavad, kuid kõige taga on siiski lõpuks inimene. Ka töötukassast koondamisteate näppu saanud peaksid otsapidi tagasi töötukassasse jõudma, kuid kui inimesi on vähem, siis kas nad üldse jõuavad vajaliku nõustamiseni? Kõlab iroonilise nõiaringina – nõustajarollist ootamatult nõustatavaks?

Töömaailmas on toimunud väärtuste nihe. Kunagi oli töö auasi, mille kaudu inimene tundis end vajalikuna ja osana ühiskonnast. Nüüd on töö tihti muutunud pelgalt ellujäämisvahendiks. Kui elukallidus kasvab, palk aga mitte samas tempos, muutub töölkäimine pingutuseks. Tööandjad kipuvad unustama, et töötaja ei ole masin. Töökoht ei tohiks olla koht, kus inimeselt nõutakse piiritut tänulikkust lihtsalt eksisteerimise eest. Iga töötaja peaks tundma end oma töökohal väärtustatuna, mitte vahetatava osana mehhanismis. See, et töö „ei pea olema spaapuhkus”, on tõsi, aga sama tõsi on seegi, et töö ei tohi olla pidevalt stressi, alanduse või läbipõlemise allikas.

Eestis on aeg hakata rääkima mitte ainult töökohtade arvust, vaid ka nende kvaliteedist. Töölkäimine ei peaks olema luksus või õnnemäng, vaid osa inimväärsest elust. Töö ei ole eesmärk omaette, vaid vahend eneseteostuseks ja stabiilsuseks. Sama kindlust peab ka tundma tööandja töötaja suhtes, kuid kui elemendid on paigas, peaks ju toimima lihtne tõde, et hundid söönud, lambad terved.