ARVAMUS

28. oktoobril sünnib üheks päevaks midagi, mis näib trotsivat nii tühjenevaid maapiirkondi kui ka majandusstatistika karmi reaalsust.

Lindora laat ehk üle sajandipikkuse traditsiooniga sügislaat, mis lõpetab suvise väljamüügihooaja ja annab justkui mõttelise loa siseneda siselaatade pimedasse perioodi. See päev on mütologiseerunud, sest laadaplatsile jõutakse kauplemiskoha pärast tundide ja isegi ööpäevade kaupa varem, sest parim plats võib tähendada parimaid tehinguid. Nii vähemalt loodetakse. Küsimus on aga, kas see lootus on veel tõesti usutav või elatakse vana romantika najal?

Lindora laada kuvand on tugev. Kuigi inimesed on vaesemad, ettevaatlikumad ja endassetõmbunumad, siis loodetakse kuulõpu kuupäevast hoolimata laadast parimat tulu. Paraku võib laadaväljak küll olla rahvast pungil, bussid saabuvad lausa pealinnast, kuid rahakotid on kinni.

Laadaromantism on üks asi, aga reaalsus hoopis teine. Kauplejad kirjeldavad üha sama mustrit, kus rahvast on, ostjaid ei ole. Parimal juhul läheb kaubaks pirukas, võib-olla ka kaks, ja sedagi vaid paar eurot tükk. See ei toida ettevõtet ega maksa rendituld, rääkimata vaevast, mille alla käivad öised valvetoimikud, kohalesõit, varud, ladustamine ja päev otsa külmetamist lootuses, et ehk seekord läheb paremini. Samas oleks ekslik öelda, et Lindora laat ei oma väärtust. Laadamelu on teraapiline, seda eriti ajastul, mil ühiskondlik mure on muutunud püsivaks taustatooniks. Inimestel on vaja kohta, kus tunda end kogukonna osana, hingata sisse värsket ja tõelist hetke. Teisalt peab tunnistama, et kui kauplejad end päevi varem kohale veavad ja oma müügipaiga välja võitlevad, siis ilmselt ei lahku nad ka igasuguse tuluta. Vaevalt leidub palju ärimehi, kes on nõnda leplikud, et peavad laadapäevi aastast aastasse vaid kliendi möödajalutamise auks.

Siin peab igaüks tegema omad kalkulatsioonid, kas varajane ärkamine ja öine valve on aus hind mälestuse ja melu eest, mille kõrval sissetulek on kui kaheeurone pirukas – soe, kuid nälja kustutamiseks alati ei piisa.

Seekordne lehenumber paneb meid vaatama Võrumaa argipäeva mitmest nurgast. Coopi autoloosi võitja rõõm jõudis viimastel aastatel juba mitmendat korda Võrumaale ja uue auto võitmine toob alati laia naeratuse näole, kuid meenutab ka, et vahel võib õnn meid üllatada just siis, kui me seda kõige vähem oodata oskame. Teisalt taas hoo sisse saanud rahvamajade nädal tõestab, et õnn ei pea alati olema ainult materiaalse mõõdupuu järgi mõõdetav. Üheskoos loetakse, tantsitakse ja arutatakse, ning raamatuaasta tihedalt siduv hõng näitab, kui elujõuline on meie kultuur tegelikult ja kui palju ühtsustunnet peidab endas üksainus pisike või veidi suurem maakonna rahvamaja või raamatukogu. Juba ammu on öeldud, et rahvamajad toovad rahva kokku. Kuigi nutiajastu aina süveneva pealetungiga on proovitud seda tõsiasja vähem tähtsaks tunnistada, siis eriti just pisemates kogukondades ei tundu veel rahvamajade ühtsus ja olulisus raugevat. Kooskäies tunnistatakse sedagi, et veel on paiku, kuhu tõepoolest internet küll ulatub, aga ei jõua. Kõik, mis tuleb meelele ja keelele ning mälestustesse, tuleb päriselt ja reaalselt. Ühest küljest võib ju arvata, et nii jääb sealne kogukond paljustki ilma, kuid ilmajäämine ei pruugi alati olla ka negatiivse suunaga ning interneti puudumisega jäädakse muu hulgas suures jaos ilma ka petturite vaatevälja sattumisest. 

Kohalikud saavutasid sel nädalal veel ühe tähise – treeningstuudio esimene juubel. Väike, aga särav märk sellest, et tervise ja liikumise rõõm on saanud püsiva kodu.

Ent Võru linn ei maga. Võimuläbirääkimised on alanud ja linna poliitiline köögipool näitab, et otsuste taga on palju närve, huve ja vahel ka trikke. Kui kogu selle argipäeva kõrvale panna peatänava ääres sisuliselt ühe päevaga sihilikult lammutatud maja, saab taasolla tunnistajaks asjaolule, et iga lõpp on ka millegi algus.

Kogukonna tuum seisneb nii väikestes rõõmudes kui ka teravates pööristes. Kui oskame neid mõlemaid näha, saame mõista, et Võrumaa elav ja veidi kentsakas igapäev ongi meie pärand, mille eest hoolitseda, naerda ja vahel isegi pead vangutada.

FOTOD Coopi autoloosi õnn naeratas kolmandat korda Antsla kandi elanikule