Mitmesugused meeleavaldused on viimasel ajal rohkem kui päevakorras. Kui just tänavale ei tulda, siis on neidki, kes vaikselt nurgas kiruvad või äärmisel juhul sotsiaalmeediasse postituse paiskavad.

Nii sõditi käesoleval nädalal automaksu vastu ning teises äärmuses sõditi selle vastu, et poelettidelt kaoks ebavõrdne käitumine erinevate sugude suhtes. Ehk siis et sinised šokolaadist pühadejänesed ei maksaks vähem kui samasugused roosad või vastupidi. On neid, kes kaupluses käies isegi sellise muremõtte peale ei tulegi, kuid on ka neid, kes teevad sellest oma südameasja ja panevad eesmärgiks valitsev ebaõiglus kohe lõpetada. Öeldakse, et heade asjade vastu ei sõdi siin ilmas keegi. Head asjad on need, mis teevad meid õnnelikuks. Eile tähistati ÜRO peaassamblee ellu kutsutud rahvusvahelist õnnepäeva. Selle käigus toodi esile, kus elavad kõige õnnelikumad inimesed ning mis neid õnnelikuks teeb. Selgub, et eestlased ei olegi kõige kurvem rahvas, nagu meile mõelda meeldib. Ehk teebki eestlast õnnelikuks just see, kui saab millegi vastu protestida ja arvamust avaldada? Ehk ongi eestlase õnne valem rahulolematus kõigega? Ilmaasjata ei öelda ka seda, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. On, kuidas on, aga vähemalt uuringute kohaselt muudab eesti inimese õnnelikuks hoopis lihtne kartuliroog või soe leib võiga või äärmisel juhul kiluvõileib.

Eile varahommikul või mõne jaoks lausa öötundidel kell 3.07 algas kevad. Enamasti on kevad see klassikaline „asi”, mis muudab eranditult kõik inimesed rõõmsamaks. On rõõm, et kevade algust ei tule sel aastal ühe päeva võrra oodata nii, nagu teinekord ette tuleb, mil kevad saabub alles 21. märtsil. Järgmisel aastal algab kevad samuti 20. märtsil, kuid kell 9.02 ning ülejärgmisel aastal hoopis 20. märtsi pärastlõunal kell 14.46. Kevadine pööripäev on kalendris see kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda peaaegu kogu maakera ulatuses. Ilmselt leiab eestlane seetõttu põhjuse ka kevade osas õnnetu olla või protestida kas või näiteks ainult seepärast, et peame olema võrdsed kogu maailmaga, ei saa olla paremad!

Majanduslangusest ja elu kallinemisest on räägitud juba mõnda aega. Ometi ei ole inimene ise seda nii otse veel tunnetada jõudnud. Jah, ollakse nõus, et hinnad on tõusnud ja toidupoes kulub rohkem raha kui varem. Ka esmatarbekaup on läinud kallimaks, kuid sellegipoolest osteti. Paljusid suuremaid väljaminekuid tehti aga lausa hinnatõusu hirmus. Osteti võimaluse korral uuem sõiduk, uus kodu, uus mööbel, tegeleti põhjalikumalt remondiga ja palju muudki, sest kogu aeg räägiti, kuidas praegu on küll kõik kallimaks läinud, kuid peagi läheb veel kallimaks ja siis ei jaksa enam üldse osta. Kas see oli põhjendatud käitumine või ei, seda on praegu veel keeruline öelda.

Küll aga sündis sellisest käitumisest langevale majandusele tarbija tugi. Statistikaameti andmetel oli jaekaubandusettevõtete müügitulu käesoleva aasta esimesel kuul 766 miljonit eurot ning võrreldes eelmise aasta sama kuuga vähenes müügitulu püsivhindades seitse protsenti. Võrreldes koroonaeelse ajaga kasvas tarbimine suure hinnatõusu ootuses lausa paarkümmend protsenti. Kuna aga samal ajal reaalne ostujõud langes 12 protsenti ja ka tõusvad laenuintressid vajasid maksmist, siis kasutatav tulu vähenes isegi rohkem. Nüüdseks on ressursid kulutatud ning käesolev aasta on olnud tarbimise poolest vägagi nõrk.

Paljud on ära kulutanud ka varem kogutud säästud, kuid nüüd, mil sissetulek paljuski pole muutunud, kuid kulutused on heal juhul samad või isegi kõrgemad, ei ole lihtne oma säästupagasit uuteks ootamatusteks kasvatada. Siiski nähakse isegi hetkeolukorras optimistlikke noote. Loodetakse, et pärast langust jõuab ka tõus, isegi kui teinekord tuleb see uue krahhi arvelt. Nii ollakse erksad soetama ka uusi sõidukeid, isegi kui see ei olnud veel plaanis, kuid automaksu ja suurenenud registrissekandmise tasu hirmus tehakse rutakaid otsuseid, mis ei pruugi pärast ära tasuda, kuid teisalt ei pruugi olla ka valed. Igaüks proovib päästa end nii, nagu päästa annab ja teha võimalikult vähe hinnaalandust oma elukvaliteedis.