JUHTKIRI Kas uus visiiditasu kord on karistus töölkäijatele?

Alates 1. aprillist kehtima hakkav visiiditasu tõus on pannud ühiskonna kihama. Tööl käivad inimesed peavad edaspidi arsti vastuvõtu eest maksma senise viie euro asemel 20 eurot, samas kui töötutele, rasedatele, lastele ja pensionäridele jääb visiiditasu endiselt viie euro peale. Kas selline lähenemine on õiglane?

Esmapilgul võib tunduda loogiline, et haavatavamad grupid vajavad suuremat kaitset ja soodsamat ligipääsu tervishoiuteenustele. Lapsed, eakad ja rasedad vajavad sagedamini arstiabi ning neile soodustuste jätmine on põhjendatud. Samas tekitab küsimusi töötute erikohtlemine ning ka mõnede erivajadustega inimeste erandlik kohtlemine, näiteks juhul kui erivajadust tõendav paber on saadud ebaõiglaselt või ise endale tervislikku kahju tekitades.

Pole saladus, et Eestis on inimesi, kes elavad pikka aega töötuna, kasutades erinevaid riiklikke toetusi ja soodustusi, ilma et nad tegelikult pingutaksid töö leidmise nimel. Kui aga nende arstiabi jääb oluliselt odavamaks kui tööl käival inimesel, kas ei loo see motivatsioonipuudust tööle naasmiseks? Paraku on paljud madalapalgalised töötajad need, kellele 20eurone visiiditasu kujutab endast tõsist lisakoormust. Kas on õiglane, et see inimene, kes pingutab ja maksab makse, kuid teenib näiteks miinimumpalka, peab samal ajal maksma kõrgemat visiiditasu, samas kui see, kes pole aastaid tööd otsinud, kelgutab töölkäijate kinnimakstud kordi soodsamal viieeurosel visiiditasul?

Siin peitubki probleemi tuum. Kuigi töötud vajavad sotsiaalset tuge, ei tohiks see tulla töötavate inimeste arvelt. Võimalik lahendus võiks olla süsteem, mis eristaks ajutiselt töötuks jäänud inimesi ja neid, kes ei ole aastaid tööle kandideerinud.

Tervishoiuteenuste kättesaadavus on ühiskonnas kriitilise tähtsusega, kuid hinnapoliitika peaks olema õiglane kõigi suhtes. Kehtima hakkav muudatus toob ilmselt kaasa olukorra, kus madalama palgaga töölkäijad hakkavad kulude kokkuhoiu eesmärgil arstivisiite edasi lükkama, samas kui töötud, kel rohkem aega vabalt käes ning kellele kehtib jõukohane visiiditasu, asuvad hoolega meditsiiniasutuste uksi kulutama. Kui riik soovib motiveerida inimesi töötama ja panustama, ei tohiks visiiditasu süsteem karistada neid, kes seda juba teevad.