JUHTKIRI Oled sa loom või inimene?

JUHTKIRI Oled sa loom või inimene?

Tänapäeva maailmas on hakatud rõhutama sooneutraalsust määral, mis paneb paljusid muretsema traditsiooniliste soorollide kadumise pärast. Kas poisse ja tüdrukuid enam ei kasvatatagi nende bioloogia järgi, vaid neile jäetakse võimalus ise otsustada, kas nad on mees või naine? Või hoopis midagi kolmandat?

Kuigi paljud näevad selles progressi ja inimeste vabaduse suurenemist, on ka neid, kelle hinnangul on selline lähenemine muutunud liialduseks, mis ajab noored segadusse ja nõrgestab nende identiteeditunnet. Võib-olla ei ole enam kaugel see aeg, mil raseduse ajal lapse soo määramine on kuritegelik ja inimõigusi rikkuv ning haiglad peavad iganädalaseid raporteid edastama vaid infoga laste sünnist, kuid määratlemata, kas tegemist oli poiste või tüdrukutega.

Viimastel aastatel on sagenenud juhud, kus noored mitte ainult ei väida end olevat vastassugupoole esindajad, vaid identifitseeruvad sootuks loomadena. Internetist võib leida hulgaliselt näiteid noortest, kes nimetavad end „kassideks” ning kannavad sabasid ja kõrvu. Ekstreemsematel juhtudel väidetakse, et nad peaksid saama kasutada liivakaste tavaliste tualettide asemel. Kui identiteedimängud jõuavad sellisele tasemele, tuleks küsida: kas see on enam tavaline eneseväljendus või hoopis segaduse ja suunava kasvatuse puudumise tagajärg?

Sooneutraalsuse edendamine on esiotsa käinud käsikäes sallivuse ja võrdsuse ideedega. Selle eesmärk on vähendada diskrimineerimist ja anda inimestele vabadus elada nii, nagu nad soovivad. Kuid kui see ideoloogia muutub läbivaks ja pühib kõrvale elementaarsed bioloogilised tõed, kas me siis ikka liigume õiges suunas? Paljud noored, kes muidu oleksid oma identiteedi ja enesekindluse leidnud loomuliku kasvu ja arengu käigus, satuvad vastakate sõnumite keskele ning ei tea enam, kes nad on või mida nad tundma peaksid.

Samalaadne probleem kerkib esile ka kehapositiivsuse teemas. Algne idee aktsepteerida erinevaid kehatüüppe ja vabaneda ebatervetest ilustandarditest on kindlasti positiivne. Kuid kas tõesti peaksime tolereerima ka terviseriske, mis kaasnevad rasvumisega? Kui kehapositiivsusest saab põhjendus ebatervislike eluviiside jätkamiseks, siis pole see enam positiivne, vaid väljakutse rahvatervisele. Liigne kehakaal, kui see pole seotud haigustega, on sageli tingitud halbadest harjumustest, mitte „loomulikust” kehatüübist.

Kas on aeg teha samm tagasi ja mõelda, kuhu me tõeliselt tahame jõuda?