JUHTKIRI Kas kõik tõepoolest väärivad vabadust?

Eluaegne vangistus on Eesti õigusruumis kõige karmim karistus, mille eesmärk on ühiskonna kaitsmine äärmuslikult ohtlike kurjategijate eest. Kuid isegi eluaegse vangistuse puhul avaneb kinnipeetaval võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist, kui ta on vangistuses viibinud vähemalt 25 aastat. See ei tähenda automaatset vabadust, vaid kohtulikku kaalumist, kas isik kujutab endiselt ohtu ühiskonnale. Foto on illustratiivne FOTO: pixabay

Üks hiljutine ja äärmiselt vastuoluline juhtum puudutab Rainar Roosi, kes 1999. aastal tappis oma abikaasa ja väikelapse erakordselt julmal viisil. Möödunud aastal möödus tema karistusest 25 aastat ning kohtul tuli esimest korda hinnata, kas ta võiks enne tähtaega vanglast vabaneda. Vangla hinnangul ei kujuta ta küll suurt ohtu avalikkusele, kuid ta on endiselt kõrgohtlik „konkreetsele täiskasvanule”, keda ta võiks impulsiivselt rünnata.

Küsimus, kas Roos või teised eluaegsed vangid peaksid saama enne tähtaega vabaneda, ei ole ainult õiguslik, vaid ka moraalne ja ühiskondlik dilemma. Karistuse mõte ei ole ainult süüdlase isoleerimine, vaid ka tema rehabilitatsioon. Kui inimene on pika vangistuse jooksul näidanud kahetsust, muutunud oma käitumises ja suudab integreeruda ühiskonda ilma ohtu kujutamata, võiks kaaluda tema vabastamist. Samas tuleb arvestada ka ohvrite lähedaste ja laiemalt kogu ühiskonna turvatundega. Ehk siis kas kellegi rehabilitatsioon oleks mõistlik saavutada kellegi teise elu arvelt.

Kui vangla iseloomustuses märgitakse, et isik võib lahendada konflikte vägivaldselt ja impulsiivselt, siis kas see pole piisav argument, et teda mitte vabadusse lubada? Ühiskond peab olema kindel, et inimene, kes on toime pannud niivõrd jõhkrad kuriteod, on ka päriselt muutunud ja ei kujuta enam kellelegi ohtu, kuid seda ei saa garanteerida ju keegi. Teisalt on õige öelda, et mistahes isiku puhul, kes pole iial milleski süüdi mõistetud, ei saa me kunagi sada protsenti garantiid anda, et ta kunagi kellelegi ohtu ei kujuta. Kas siin siis on üldse vahet, kas me lubame trellide tagant välja isiku, kes kunagi on tapnud, kuid ei pruugi seda enam teha või elame koos inimestega, kes pole küll kuritegelikult käitunud, kuid miski ei välista, et seda iial ei juhtu?