ARVAMUS

Kõik on uus septembrikuus. Varem sügistalvisel perioodil kolmel korral nädalas ilmunud leht hakkab ilmuma aasta läbi kahel korral nädalas. Muudatus ei tähenda aga kaotust lugejale. Vastupidi, sisumaht jääb täpselt samaks, kokku 28 lehekülge nädalas nagu seni kolme numbri puhul.

Siiani toimetasime T, N ja L rütmis 8 + 8 + 12 lehekülge. Nüüd hakkame ilmuma formaadis T ja R 12 + 16 lehekülge. Nii ei vähene ei teemade käsitlus ega kajastuse ulatus. Suvekuudel oleme juba proovinud kahe numbri rütmi. Siis jäi lehe maht 24 leheküljele, mis oli justkui kuldne kesktee suvise kergema ja sügisese täismahu vahel. Nüüd liigume edasi kahe püsiva ja jätkusuutlikuma ilmumiskorra juurde, mis toovad lugeja lauale või nutiseadmesse samas mahus sisu kui kolme ilmumiskorra puhul. Kahel korral nädalas ilmumine annab rohkem aega lehte rahulikult nautida. Teisipäevane ja reedene number püsivad kauem laual, võimaldades süveneda artiklitesse, lugeda terve loo korraga ja võtta aega, et kaasa mõelda või lihtsalt mõnusalt lehitseda ja aeg-ajalt silmi puhata. Oluline on see, et kõik, mida lugeja hindab, jääb alles: kohalikud uudislood, meie oma inimeste tegemised, kohalik ettevõtlus ja palju muud.

Ajalehe tegemine, nii nagu kõik siin ilmas, on praegu kallim kui kunagi varem. Trükitooraine, kerkinud käibemaks ja muud kulud on teinud pöörde mitte just ettevõtjale soodsas suunas. Samuti on tõusnud kojukande hind, eriti nädalavahetustel. See on praktika, millega kogu meediaturg praegu silmitsi seisab. Seetõttu oleme otsustanud olla sammu võrra ees ning laupäevase kojukande lõpetada, et tagada väljaande kestlikkus ning samal ajal säilitada kogu sisu mahus ja kvaliteedis.

Lugeja jaoks tähendab see tegelikult väga vähe muutust, sest sisu jääb samaks, lehekülgede maht püsib 28 lehekülje juures nädalas ja kaks korda nädalas ilmumine annab isegi rohkem aega süvenemiseks. Võrumaa Teataja jääb kindlalt oma põhirolli juurde, milleks on olla kohaliku elu peegel ja kaaslane, nüüd lihtsalt uues, igas mõttes kestlikumas rütmis.

Päästeamet testib äppide ohuteavituse saatmist

01.12.2025

FOTOD Karin Tohvri esimene näitus ja Lagle Lindenbergi muuseumitund

29.11.2025

Koolivaheaja kuumim sihtkoht on krõbekülm Lapimaa

02.12.2025

Avaneb Nursipalu harjutusvälja müratoetuste uus taotlusvoor

01.12.2025

More from this category

Eesti nädal on pakkunud haruldast segu sellest, mis tähendab elada väikeriigis. Meie avalik ruum kõikus korraga kolme telje peal: faktid ei pidanud, taevas ei olnud päriselt turvaline ja poliitikud püüdsid naabritega ühiselt enesekindlust taastada.

Statistikaameti eksimus keskmise palga arvutamisel ei ole pelgalt „andmetehniline viga“. See puudutas kümneid tuhandeid inimesi, kes loevad uudiseid ja teevad nende põhjal järeldusi oma elu ja töö kohta. Kui kõige ametlikumad numbrid korraks murenema hakkavad, mureneb ka usk, et riigiaparaat teab, mida ta teeb. See on ohtlikum kui mõni üleliigne null või koma edastatud andmetes.

Vahetult enne maandus Lõuna-Eestis hoopis ohtlikum meeldetuletus. Droon, mis kuulus võõra sõja relvastusse, kukkus meie maale ja jättis järele killud ning suure augu, mis pani küsima: Kui kaitstud on meie väikeriigi taevas või kas üldse? Vastus ei tohi piirduda tehniliste seletustega radarite ulatusest. Vastus peab olema poliitiline otsus, et meie inimesed võivad usaldada oma riiki ka siis, kui kuskil mujal rauda lendab. Tsiviilisiku põllulapile sadanud kolakas ei viinud endaga kaasa õnneks inimelusid, kuid pani mitmed meist mõtlema, kui kindel on meie taevas? Kui kindel on meie maja katus? Ning kuhu võiks varjuda kui asi päriselt jamaks kisub? Kas meil on üldse kuhu peitu pugeda?

Samal hetkel olid Eestimaal koos Eesti ja Läti valitsused, arutamas koostööd nii Tartus kui ka Võrumaal. See kokkusattumus oli kõnekas, sest kui oma sisemised süsteemid annavad märku haavatavusest, siis liitlastega koos seismine muutub veelgi olulisemaks. Ühiselt välja öeldud sõnum „meil on teineteist vaja“ on sama tähtis kui iga uus radar või uuendatud statistikamudel.

Eesti inimesed on harjunud raskuste ees sirge seljaga seisma. Kuid riik ei tohi eeldada, et rahva kannatlik usaldus on lõputu. Seda tuleb iga päev teenida täpse info, kindla kaitse ja liitlaste koostööga. Kui faktid kõiguvad ja taevast kukub rauda, on usaldus meie ainus tõeline kaitsekilp.