JUHTKIRI Tagasi minevikku

1990. aastatel oli elu veidi teistsugune kui praegu. Või kas ikka oli? Valitses mingis mõttes puudus ja meeleheide ajendas kuritegevusele. 

Staažikas politseinik tõmbab toona toimunu ja tänapäeva vahel paralleele. Esiti ei tundu asi üldse nii hull, kuid kui numbritele otsa vaadata, siis võib nii mõndagi ehmatavat selguda. Statistikat küll peetakse üheks parimaks luiskamise viisiks, kuid mõnetine tõepõhi on ritta seatud arvudel siiski.

2022. aastal oli 5. novembri seisuga Eestis kuriteona registreeritud 6700 vargust. Möödunud aastal samaks kuupäevaks oli see arv kosunud 8200ni ja tänavu juba 8500ni. Lihtne matemaatika ütleb, et varguste hulk on vaid kahe aastaga kasvanud üle veerandi. Ei saa mainimata jätta, et sellele kopsakaks kosunud numbrile lisanduvad veel väärteona registreeritud vargused. Kogenud ning elu ja oma karjääri näinud ametnikud tunnevad hirmu, sest enamasti järgneb vargustehulga suurenemisele ka tapmiste arvu suurenemine.

Kas oleme oma Eesti elu viinud tagasi minevikku või annab veel otsa ringi pöörata ja viimasel hetkel kurss tulevikku tagasi sikutada? Mis ajendab inimesi teise vara ihaldama? Põhjusi võib olla mitu, kuid kindlasti on üheks peamiseks põhjuseks puuduse kannatamine. Kui ei ole, kust seaduslikult võtta, siis kuskilt tuleb ju ometi võtta.

On kindlasti neid, kes varastavad hoolimata sellest, milline on parasjagu majanduse seis, elatustase või elu üleüldse, kuid on paraku ka neid, kes lähevad näppama olude sunnil. Loogiline võiks olla, et kui puudus käes, siis võiks ju juurde teenida. Kui aga sobivat tööd ei ole või ei suuda tööga enam teenida sellist summat, et end harjumuspäraselt ära elatada, siis asutakse alternatiivide otsingule.

Sedamoodi jätkates oleme varsti taas tagasi filmis „Päevad, mis ajasid segadusse”. Võib tunduda jabur, aga võib-olla ei olegi enam üsna pea harjumatuks vaatepildiks tänaval kividele tõstetud sõiduk, mille veljed on parematele jahimaadele läkitatud.  FOTO: Aigar Nagel (AI)