Kaido Saarniit Pirita linnaosa vanem (Keskerakond), endine politseiametnik

Järgmise aasta riigieelarve seletuskirjast on lugeda, et suurendatakse politseihariduse õppekohtade arvu ning väljaõppe mahtude suurendamiseks eraldatakse lisaks 2,5 miljonit ja alates 2025. aastast 5,5 miljonit eurot. Lisamiljonid on ette nähtud ka tasemeõppe ja täiendkoolituse korraldamiseks ning usaldusväärsete, asjatundlike ja pühendunud töötajate arendamiseks.

Eeltoodu on tõepoolest positiivne, kuid kahjuks on üks asi noored välja õpetada, teine asi neid valitud erialal töötamas hoida. Eelarvega tutvudes tundub, et Reformierakonna juhitud valitsus ühe käega annab ja teise käega võtab.

Kui noor inimene on saanud väljaõppe – olgu siis politseiametnik või päästja –, siis tema ootus on valitud erialal tööle asuda ja vääriliselt tasustatud saada, et alustada iseseisvat elu. Kahjuks ei ole eelarve koostamisel sellele mõeldud.

Palgatõus koondamiste arvelt

Reaalsus on paraku selline, et politseis on vakantseid ametikohti just kõige rohkem patrullis, kuhu noor ametnik asub pärast kooli lõpetamist tööle. Patrullametniku töö on vahetu, just see, mis tagab elanike turvatunde. Praegu on patrullametniku brutopalk Tallinnas umbes 2000 eurot, mis kindlasti ei taga noorele ametnikule sotsiaalset turvatunnet. Samas julgen väita, et järgmise kahe aasta jooksul ei ole oodata ka politseis märgatavat palgatõusu, mille tulemuseks on nende noorte ametnike politseist lahkumine. Selle sissetulekuga pole võimalik ära elada, arvestades, millised maksutõusud on meid kõiki ees ootamas.

Teine võimalus on, et PPA leiab järgneva kahe aasta jooksul sisemiste ümberkorralduste käigus raha, et ametnike sissetulekuid tõsta, kuid selline võimalus saab tekkida vaid koondamiste arvelt. Sellise lahenduse korral tekib küsimus: kui ametikohti vähendatakse, siis millistele kohtadele koolitatakse uusi kadette?

Kõige suurem osakaal politseist lahkujate seas on eripensioni välja teeninud ametnikel. Arvestades asjaolu, et alates 2020. aastast tööle asuvatel noortel enam eripensioni saada pole võimalik, võib praegune olukord muutuda nii, et ka noored ametnikud, kes makstava töötasuga hakkama ei saa, lahkuvad politseist.

Kuigi politseihariduse õppekohtade arvu suurendamine on positiivne, oleks pidanud valitsus keskenduma praegu töötavate politseiametnike elamisväärse sissetuleku tagamisele. Praegu on veel organisatsioonis tööl ametnikke, kellel on õigus eripensionile ning nemad kannatavad selle olukorra hambad ristis ära, töötades ettenähtud aastad eripensionini. Noored, kellel see võimalus tulevikus puudub, otsivad kindlasti lisatööd või lahkuvad organisatsioonist.

Minister lükkas tagasi Tallinna abikäe

Hästi ilmestab valitsuse saamatust ja tahte puudumist Kopli päästekomando sulgemine. 2024. aasta eelarve seletuskirjast lähtub, et „Eesti on valmis toime tulema erinevate kriisidega. Elutähtsate teenuste toimimine on tagatud igal ajal. Loodud on senisest paremad eeldused, et kriisidest põhjustatud kahjud oleksid riigile ja elanikele võimalikult väikesed”. Ometi on siseministeerium võtnud vastu otsuse, et päästekomando on vaja sulgeda kokkuhoiu eesmärgil, hoolimata Tallinna linna pakkumisest toetada rahaliselt Kopli komando säilimist.

Kahjuks on see kõlanud kurtidele kõrvadele. Eesti elanike turvalisus tuuakse pigem ohvriks poliitilistele eesmärkidele, kui välja pakutud abikäsi Tallinna linna poolt vastu võetakse. Siinkohal jääb mulje, et siseminister Lauri Läänemets lihtsalt täidab Reformierakonna juhitud valitsuse suuniseid ja nagu sotside puhul tavaline, puudub neil selgroog, et seista elanike huvide eest.

Reformierakond on välistanud, et Keskerakonna juhitud linnavalitsus lahendaks nende poolt kokku keeratud jama ning neile on teisejärguline Põhja-Tallinna elanike turvatunne.

Kokkuvõttes saab öelda, et praegune valitsus ei mõtle Eesti elanike sisejulgeolekule, sest need otsused, mis võetakse vastu 2024. aasta eelarvega, on lühinägelikud ning sisejulgeolekut nõrgestavad.

Helen Rives kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler

ARVAMUS Meie riigil on jälle üks plaan, aga kas ka läbimõeldud? Kavas on värvata ametnikke, kes asuksid politsei- ja piirivalveameti tehtud trahvi- ja menetluskulude nõudeid sisse nõudma. Olukorras, kus ühiskonnas on niigi nurisemist liiga suure riigiaparaadi pärast, soovitakse seda veelgi paisutada. Avaliku teenistuse read kasvavad jälle hoolimata sellest, et riigieelarve on väike ja iga kokkuhoiumeede on teretulnud. Praegu tegelevad politseinõuete sissenõudmisega vabakutselised kohtutäiturid ja nii juba 22 aastat. Maksumaksja raha sellele ei kulu – tasu maksavad kohtutäiturile võlgnikud.

Põhjendusena tuuakse esile võimalus kasutada ära olukorda, kus riigi infosüsteeme asutakse uuendama. Kas nii ongi, et ilma statistika ja tervikvaatelise analüüsita lõhutakse kirvemeetodil olemasolev täitemenetluse süsteem ja lihtsalt katsetatakse uut? Äkki õnnestub? Aga kui ei õnnestu? Mõistlik oleks ajakohastada praegu toimivat ja hoida kokku riigi raha, või ei ole see enam moes?

Lõhume ja pärast vaatame, mis saab

Tegemist on ametkondlikust vajadusest tekkinud plaaniga ja vähemtähtsaks peetakse selle mõju olemasolevale täitesüsteemile kui tervikule. Täpselt viis aastat tagasi ehk 2019 oli kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda riigi esindajatega sama laua taga sama teemaga. Tookord pääses mõistus võidule, sest arvutused ei kinnitanud idee õigsust.

Siis planeeriti tarvilikeks IT-arendusteks ja lisanduva tööjõu värbamiseks kaheksa miljonit eurot. Riik usub, et raha teenitakse laekuvatest trahvidest tagasi. Tõepoolest, ehk 20 aasta pärast, kuid selle aja jooksul on kindlasti vananenud ka praegu loodavad infosüsteemid ja ring algab otsast peale. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda võiks saada kaheksamiljonilise investeeringu ühtse infosüsteemi loomiseks. Kohtutäiturid loovad aga infosüsteeme ja maksavad oma töötajatele palka paraku vaid võlgnikelt sissenõutud tasude eest.

Maksumaksja tasub oma taskust

Nüüd riik kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kui asjaomasega enam sisulist arutelu ei algatagi, vaid ametkondades kulutatakse kaheksa miljonit eurot IT-arenduste tarvis ning lisaks kulub maksu- ja tolliameti uue töötajaskonna värbamiseks, koolitamiseks ja palgafondiks, mille suurust praegu veel teada ei ole. Kulud kaetakse maksumaksja taskust, ilma küsimata. Uuringute kohaselt on umbes kümme protsenti elanikest võlgu. Kas tõesti peab kogu ühiskond kinni maksma kümne protsendi probleemide lahendamise riigieelarvesse kogutud rahaga?

Isik, kes on saanud politseilt trahvi, on sooritanud õigusrikkumise. Kui ta saadud trahvi vabatahtlikult ei maksa, nõuab riik selle sisse nii-öelda soodustingimustel. Sisuliselt ilma tasuta, ajades käe maksumaksja rahakotti. Kuidas see maksumaksjale meeldiks? Teeme liikluspättide elu hõlpsamaks, aga elatisvõlgnikke pigistame edasi?

Kuuldu järgi soovitakse muudatusega saavutada nõuete täitmisel kohtutäituritest paremaid tulemusi, riik saaks rikkamaks ja teenus muutuks võlgnike vaates soodsamaks. Võlgnik aga jääb ikka võlgnikuks ja sellest staatusest vabanemiseks ei oma mingit tähtsust, kas sissenõudjaks on kohtutäitur või riik: võlgnik on ühtmoodi makseraskustes nii riigi kui ka kohtutäituri ees.

Kuhu jääb arutelu?

Muidugi annab kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda endale aru, et reformi tulemusena kaotab osa praegustest kohtutäituritest oma töö, sest politsei nõuded moodustavad umbes 65 protsenti täitmisel olevate nõuete kogumahust. Aga see ei ole praegu üldse mitte peamine. Põhiline on, et plaanitav reform ei ole lõppkokkuvõttes riigile soodsam, selle tulemusel ei ole nõuete täitmine efektiivsem. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja hinnangul ei ole reform põhjendatud, on ennatlik ning ei põhine tasakaalustatud analüüsidel. Leiame, et ühtegi probleemi ei saa lahendada ühekülgselt ning maksumaksja koormamise asemel on tõstatatud probleemide lahendamiseks muid ning odavamaid võimalusi.