ARVAMUS

Pisivargused jäävad sageli avaliku tähelepanu äärealale. Need ei tekita suuri kahjusid korraga, kuid nende mõju kuhjub vaikselt nii rahaliselt, moraalselt kui ka usalduslikult. Kui keegi viib avalikust ruumist kaasa lumekahuri kaabli või varub käimlast terve paki tualettpaberit, ei paista see esmapilgul kui päris kuritegu. Ometi on see vargus, millel on alati kellegi jaoks kulu ja tagajärg.

Just nende väikeste näppamiste eripära ongi see, et neid on keeruline märgata ja veel keerulisem tõestada. Suusakeskuse kaabli kadumine või avaliku tualeti varude tühjenemine ei pruugi kohe viidata konkreetsele inimesele. Kaamerad ei kata kõike, tunnistajaid pole ning kahju jääb üksikjuhtumi tasandil justkui liiga väikseks, et alustada põhjalikku uurimist. Nii tekibki tunne, et selline käitumine libiseb läbi sõrmede.

Küsimus, kas keegi elatub pisivargustest, ei ole üheselt vastatav. Üldjuhul mitte stabiilselt. Küll aga võib see olla osa laiemast toimetulekustrateegiast või harjumuspärasest piiride katsetamisest. Mõne jaoks on see impulsiivne „võtan, sest saab” käitumine, teise jaoks aga teadlikult kalkuleeritud risk, kus kahju on väike, vahelejäämise tõenäosus madal. See ei tee tegu siiski vähem varguseks. Miks inimesed seda teevad? Põhjuseid on mitu. Majanduslik surve võib mängida rolli, kuid alati mitte. Sageli on tegemist ka anonüümsustundega avalikus ruumis, kus jääb mulje, justkui see ei kuulu kellelegi otseselt või see on niikuinii ühisvara. Selline mõtlemine nihutab vastutust ja hajutab süütunnet. Kui keegi näeb, et väike vargus ei too kaasa tagajärgi, võib see käitumine kergesti normaliseeruda ning isegi hasarti tekitada. Oluline on aga küsida: kas raske aeg vormib inimesi varasteks? Majanduslik ebakindlus võib suurendada kiusatust, kuid see ei muuda vargust automaatselt paratamatuseks. Ühiskonnas on alati valikute ruum, isegi kui see tundub kitsas. Kui hakata pisivargusi pidama vältimatuks nähtuseks, nihkub piir ohtlikult ja tekib vaikne õigustus, et nii lihtsalt käibki. Ka see, et tualettpaberirulli varguse pärast politseid ei kutsuta, ei tähenda, et tegu oleks lubatud või ebaoluline. See tähendab pigem, et õiguskaitse ressursid on piiratud ja prioriteedid paigas. Kuid norm jääb samaks ehk et kellegi vara ei ole vabalt kasutatav lihtsalt seetõttu, et see on järelevalveta või ajutiselt ligipääsetav. Lahendus ei ole ainult rangem järelevalve, vaid ka avaliku ruumi vastutustunde tugevdamine. Kui ühisruumi käsitletakse päriselt meie omana, siis tekib rõõm ühisest kasutamisest ning teisalt tekib vajadus näha ja teavitada üldsust valesti käitumisest, ka pisivargustest.

1. juunil tähistasime lastekaitsepäeva. Nagu igal aastal, nii ka tänavu, kuulutati välja hulk sündmusi, mis just nimelt suunatud väiksematele kodanikele. See on ilus traditsioon, kuid lastekaitsepäeva suurim paradoks seisneb selles, et tegelikult ei vaja kaitset mitte päev, vaid lapsed ise.

Eestis elab praegu ligi 268 000 last. Statistikaameti andmetel elab neist 16,2 protsenti suhtelises vaesuses ning 4,6 protsenti absoluutses vaesuses. Veel kõnekam on teadmine, et üksikvanemaga leibkondadest elab vaesusriskis ligi 38 protsenti. Need on lapsed, kelle jaoks koolivaheaeg ei tähenda reisi või laagrit, vaid küsimust, kuidas suvi täis kõhuga mööda saata. Meile meeldib rääkida Eestist kui digiriigist, haridusimedest ja edukast ühiskonnast. Samal ajal sünnib lapsi vähem kui kunagi varem. Mullu sündis Eestis esimest korda üle sajandi vähem kui 10 000 last. Kui ühiskond räägib aastaid demograafilisest kriisist, aga samal ajal muutub laste kasvatamine järjest kallimaks ning ebakindlamaks, siis on kuskil midagi mäda.

Lastekaitsepäeval kõlavad tavaliselt õiged laused. Tuleb toetada peresid. Tuleb hoolida vaimsest tervisest. Tuleb märgata abivajajaid. Ent sõna „tuleb” on selles sõnadejorus kõige nõrgem mängija. Laste vaimse tervise probleemid kasvavad, abi järjekorrad venivad ning spetsialistidest on puudus ning siin ei ole tegemist enam saladusega kellegi jaoks. Veel üks ebamugav tõsiasi on, et laste heaolu ei sõltu ainult lastest. See sõltub täiskasvanute maailmast. Kui pered peavad üha suurema osa sissetulekust kulutama toidule, eluasemele ja arvetele, jõuab see paratamatult ka lasteni. Laps ei loe inflatsiooninäitajaid ja maksupakette, kuid ta tunneb ära vanemate mure. Sageli enne, kui vanemad ise seda tunnistada tahavad. Lastekaitsepäev võiks seetõttu olla vähem pidupäev ja rohkem peeglipäev. Mitte selleks, et otsida süüdlasi, vaid et ausalt vaadata, millise riigi me oma lastele tegelikult jätame. Kas riigi, kus laps on tuleviku loosung, või riigi, kus laps on praegune prioriteet? Lõpuks mõõdetakse ühiskonna edukust harva selle järgi, kui hästi elavad kõige tugevamad. Palju täpsem mõõdupuu on see, kuidas läheb neil, kellel puudub võimalus enda eest seista. Lastel.