Käesolev nädal on kütnud kirgi just tööinimeste seas, sest õhus tiirleb ettepanek, mille kohaselt soovitakse tõsta paljude inimeste eriarstile mineku visiiditasu senise viie euro asemel lausa 20 euroni. See tähendab mitmekordset hinnatõusu.
Ühelt poolt on mõistetav, et tänapäeval ei saagi enam viie euro eest midagi, miks siis peaks saama arstivisiidile. Teiselt poolt on mõistmatu, miks on tarvis nii suurt hinnatõusu ja korraga ning miks ei rakendu hinnatõus kõikidele võrdselt. Väidetavalt tõuseb visiiditasu ainult töötavale ja tervele inimesele.
Ehk et ühest küljest üritatakse selgeks teha, et töötav ja terve inimene ei käi nii või teisiti sageli arsti juures ja seetõttu võib oma ühe korraga kinni maksta teiste mitu arstilkäiku, mida saadakse viie euro eest kord. Teisalt on jällegi tegemist surnud ringiga, sest kui töötav ja terve inimene ei jaksa enam enda arstivisiiti kinni maksta, siis on temagi peagi töötu ja haige inimene, kelle eest peaksid maksma teised.
Kas aga on meil võtta nii palju neid igavesti terveid ja töötavaid, kes justkui peaks palehigis töötama ja arsti juures mitte käima või seal harva käima? Ilmselt lõpmatuseni mitte. Meeles peab pidama asjaolu, et töötav ja terve inimene ei tähenda alati seda, et tegemist on jõukama inimesega kui mõni mittetöötav. Seega ei pruugi töötegemisest hoolimata jaguda 20 eurot, et oma arstivisiit kinni maksta. Või on tarvis teha valikuid, millele see 20 eurot kulutada. Kui aga tervise kasuks ei otsustata, siis probleem süveneb ning töötav inimene on riigi jaoks ajalugu.
Peale eriarsti visiiditasu tõstmise on laual üksjagu teisigi ettepanekuid sarnastel teemadel. Ühtekokku loodetakse neist muudatustest saada riigikassasse juurde aastas umbes 15 miljonit eurot, mis on iseenesest tervitatav. Ainukesena ripub suur küsimärk selle kohal, kas sellised ebavõrdsed maksustamised on jätkusuutlikud ja ausad. Praegu maksab uuringu kohaselt keskmine lapsevanem oma lapsele taskuraha 20 eurot kuus, mida on täpselt ühe töötava terve inimese arstivisiidi jagu.