September kogub vaikselt hoogu ja kuigi ligi 30kraadine palavus ei ole veel enamikule suutnud kinnistada mõtet, et peagi on pime, porine ning jahe, sest saabub kaua oodatud või kardetud sügis, siis tulemata see kõik ei jää. Septembrikuus ei saa öelda, et tähistatakse, vaid pigem, et peetakse suitsiidiennetuspäeva. Väidetavalt on kõiki suitsiide võimalik kuidagi ära hoida, olles õigel ajal õiges kohas ja tehes õigeid asju.
Hiljuti levis Eestimaal uudis, kus proua, kes oli vaimse tervise tõttu ka ravil viibinud, kutsus endale kahel korral abi, kuid ta jäeti sellegipoolest üksi. Olukord viis selleni, et abivajajat praegu enam meie hulgas kahjuks ei ole. Keda süüdistada? Sellises olukorras justkui ei olegi kedagi süüdistada. Ühelt poolt väidetakse, et ei ole piisavalt kohti, kuhu paigutada neid, kes vajavad ajutist psühholoogilist abi. Teisalt kurdetakse, et on keeruline ära tunda, kas inimene tõepoolest vajab abi või on tegemist enesega ise hakkamasaava persooniga. Vabandused on põhjendatud, kuid kas siiski on? Lõppkokkuvõttes ei ole ükski põhjendus piisav, et kellegi surma õigustada.
Teisalt on ka neid, kes väidavad, et suitsiid on inimese enese otsus, enese valik. Lõppotsuse teeb inimene tõesti ise, kuid kogu see tee, mis sinnani on käidud, on enamasti käidud väliste tegurite koosmõjul. Suitsiidiennetuspäeva raames avatakse vaimse tervise kohvikuid, sest väidetavalt jääb inimestel vajaka teadmisest, et see, mida tuntakse, on normaalne ja et kõigil on vahel perioode, mil ongi keerulisem ja ongi raske. Sellega peaks kursis olema iga täiskasvanud inimene. Paraku luuakse aina rohkem meie ümber illusiooni, et ideaalne maailm eksisteerib, aga kuskil mujal. Enamasti asub see kuskil mujal kellegi teise sotsiaalmeediakontol, kus kõik on võimalik. Isegi roosamannamaailm, mis ehk tõesti on loonud olukorra, kus on tarvis aina rohkematele inimestele meelde tuletada, et ka ebaõnnestumised on okei! Ainus asi, mis paraku ei ole okei, on see, et eelmisel aastal suri suitsiidi tõttu 188 inimest.