Uuringu järgi elavad Balti riikide kõige õnnelikumad inimesed Eestis. Me võime rahul olla sellega, et me oleme õnnelikumad, kui seda on näiteks lätlased või leedukad, kuid teisalt on see rahulolu petlik, sest oleneb, kellega me end võrdleme.

Niisiis ei ole eestlane kaugeltki mitte nii õnnelik, kui seda on soomlane või rootslane. Kui numbritele otsa vaadata, siis väidetavalt tunneb end enamiku aja õnnelikuna lausa pool meie rahvast. Ligi kolmandik tunneb end õnnelikuna mõnikord ja harva ligikaudu kümnendik. Mitte kunagi ei tunne end õnnelikuna vaid 3,3 protsenti. Tundub, et lätlased on õnnetunde kaotamises kõige osavamad olnud, sest jäävad alla isegi leedukatele. Läti rahvast tunneb end enamiku ajast õnnelikuna vaid 36,8 protsenti.

Ülemäära ei tasu rõõmustada, sest võrreldes põhjanaabrite Soome ja Rootsiga ei ole meie siinne elu kaugeltki nii roosiline, nagu eelmised numbrid kirjeldasid, sest Soome rahvastikust tunneb end kogu aeg või enamiku ajast õnnelikuna lausa 74 protsenti ja Rootsis 69,3 protsenti. Mitte kunagi end õnnelikuna tundvate inimeste arv on nendes paikades aga nullilähedane. Viimase aja sündmuste valguses tekib küsimus,: kus peidavad end need umbes pooledki eestlased, kes peaksid enamasti kriips kõrvuni ringi tatsama ning kõigega rahul olema? Isegi peaminister andis meie kandi inimestele hinnangu kui tigedatele ja kohati ka õelatele. Teisalt, kui võrreldagi inimeste õnne Eestis, siis ehk siin niinimetatud maapiirkondades ei tahetagi enam rõõmustada? Samas kurdavad põhjaeestlased ikka ja alati, et neil pealinnas ajab õelusepada üle ja lõunaosariikidesse on alati hea tulla, sest ees ootab soe vastuvõtt ja toredad inimesed. Võta sa siis nüüd kinni, mis siit on tõde ja mis ei kannata päevavalgustki. Millest üldse sõltub tänapäeval inimeste õnn? Ehk piisab meile, eestlastele õnneks sellestki, et teame, et oleme õnnelikumad, kui on seda lätlased ja leedukad. Jumal hoidku muidugi selle eest, kui taipame, et Euroopa mastaabis ei ole meie seis nii roosiline midagi.