JUHTKIRI Kas tahtmisest piisab?

Räägitakse ikka, et kui midagi väga tahta, siis selle ka saad. Lihtsalt öeldakse sekka, et ise peab tulemuste nimel ka pingutama. Kas see kõik päris nii on?

 Ilus on ju mõelda, et ainult tahtmisest piisab. Tõde on aga hoopis see, et peale tahtmise on tarvis natuke rohkemat. Jah, alati ei pruugi kõik peituda finantsilises võimekuses, rohkem väärt on hoopis teadmised ja teadlikkus. Kui soovida näiteks rajada oma ettevõtet ja idee on enda arvates perfektne, kas sellest siis piisab? Isegi kui finantsid oleks paigas, kas siis piisab ainult soovist ja ideest? Tegelikult mitte.

Tänapäeva maailmas on tarvis ka teadmisi, mis aitavad paika panna kuivemad punktid, seaduskuulekuse. Kui väga soovida ning end kõigega kurssi viia ja see kõik siis lõpuks ka ära teha, siis tõepoolest on võimalik, kuid sageli ei ole mitteteadlik inimene pädev hindama oma vajakajäämisi ja süüd asutakse otsima mujalt. Nii võib juhtuda, et ideaalne idee kukkub kokku ja et kõik seotud osapooled on lõpuks kannatajad. Kas sellest järeldub, et proovida ei tasugi?

Kõik suuremad edulood on ju sageli alguse saanud kuskilt, kust ei oskaks aimatagi. Edulugude taga on inimesed, kes on kunagi olnud kõike muud kui edukad. Ometi on nad kirjutanud end ajalukku ja loonud näiteks suuri ettevõtteid või saavutanud muul moel edu. Ilmselt peitus suure tahtmise taga ka arukus. Kui mitte arukus, mida oli tarvis parasjagu idee teostamiseks, siis kindlasti oli neil teadmine, et nad ei ole piisavalt arukad idee teostamiseks ja sellest kannustatuna nad parandasid oma olukorda. Viisid end kurssi, enne kui häda käes, ennetasid tekkida võivaid probleeme ning lahendasid need eos.

See ei viinud mitte läbikukkumise, vaid hoopiski eduni. Nii et ainult tahtmisest alati siiski ei piisa. Tahtmine ilma arukate käikudeta viib pigem hukatusse kui sihile. Kahjuks on tarvis mitmetel seda hukatust enne teadmiste saamist omal nahal kogeda, kaasates ka teised, kes ei pruugi üldse end tahta olukorraga siduda. Sageli ei saada ise arugi, et ollakse arutud. Nii on, et loll või surnud olla on üsna samaväärne, sest ise ei saa millestki aru, lihtsalt teistel on raske.