Maksumaksja raha riiulitele seisma

„Kultuuriministeeriumi koostatud niinimetatud kohustusliku kirjanduse nimekiri on sisuliselt maksmaksja raha riiulitele seisma panemine,” kommenteeris valitsuses välja töötatud uut süsteemi Nursi raamatukogu juhataja Sirje Saarniit. Tõepoolest, jaburamat asja annab välja mõelda, kui hakata lugejatele nende eelistusi ette kirjutama. Selline areng meenutab juba vägisi vana ja paljukirutud nõukogude aega, mil raamatukogudes kogusid tolmu Lenini teosed ja muu ülalt ettekirjutatud parteiline kirjandus.

Raamatukogudele kohustuslike nimekirjade loomist võib samas mõista, kui lugejate hulgas loetakse kapsaks „Minu”-sarja raamatud, lisaks elulood ja Erik Tohvri teosed. Neid raamatuid auhinnagaladel ei kohta, samuti on neist vähe juttu ajalehtede raamaturubriigis ja kirjandusfestivalidel. Kõige loetumad raamatud ilmuvad ilma kultuurkapitali toetuseta. Mõnes kabinetis ajab ikka hinge täis küll, kui neid riigi toetatud ja kiidetud raamatuid hiljem raamatukogudes keegi ei loe või veel enam, et neid väiksematesse kogudesse üldse ei tellitagi.

Teisalt tekib küsimus, kas neid riigi toetatud ja vägisi raamatukogudesse surutud teoseid on võimalik nõnda inimestele meeldivamaks muuta? Nagu aeg on näidanud, ei õnnestu sunniviisiliselt inimeste eelistusi muuta. Nõukogude Liidus kestis ligi 70 aasta eksperiment uue, nõukogude inimese loomiseks, aga ka siis lõppes asi täieliku fiaskoga. Ikka ei hakanud inimene tegema seda, mis talle kusagilt kõrgemalt ette kirjutati.

Pigem peaks riigivalitsus endalt küsima, kas on tunnustanud ja toetanud ikka õigeid raamatuid. Võib-olla on teatud hulk populaarseid autoreid jäänud põhjendamatult varju. Nii näiteks kiidab kogu maailm USA filme, mis saavad auhindu rahvusvahelistelt festivalidelt ja Ameerika näitlejad troonivad maailma tipus. USAs on aga tava, et filmitööstust riik ei toeta, edu saavutavad need linateosed, mis vaatajatele paremini peale lähevad. Ja reeglina saavad kõige suuremad hitid ka auhindu. Prantsusmaal seevastu toetab riik filmitööstust igal aastal üha suuremate summadega, ent häid filme tuleb sealt üha vähem.