Miljoni euro küsimus on see, kas Eestimaa väikevallad jõuavad enne oma ühinemisplaanid teoks teha, kui elu maal päris välja sureb.

Praegune asjade käik näitab, et valitsus on suunanud kogu oma regionaalpoliitilise tegevuse maapiirkondades elu väljasuretamiseks. Formaalselt on ametisse määratud küll regionaalminister, ent ta pole suutnud juba enam kui kümne aasta jooksul viia ellu haldusreformi kava. Algselt välja käidud ambitsioonikast haldusreformi ideest on tänaseks  saanud karikatuur ja portfellita regionaalministrit kutsuvad omavalitsusjuhid isekeskis „kilekotiga ministriks”.

Kampaania korras haldusreformi tegi ära Läti riik ja tagantjärele on seda peetud mõttetuseks. Kui raha ei ole, siis seda ka kusagilt juurde ei tule, olenemata sellest, kas numbreid nii- või naapidi ritta panna. Soomes seevastu on levinud omavalitsuste omavaheline koostöö, kus teatud funktsioonid ja ülesanded omavahel sõbralikult ära jagatakse. Nagu elu näitab, võidavad sellest kõik, Soome niigi jõukad omavalitsused elavad aga veel paremini.

Nagu näitab Eestis juba ühinenud omavalitsuste kogemus, siis mingit erilist präänikut riigilt selle eest ei tule. Otepää vald on sunnitud loobuma ühest koolist, sama seis on Antsla vallas, kust riik viib pärast kahe valla ühinemisotsust minema hästi toimiva kutsekooli. Antsla vald sai riigilt lubatud ühinemistoetuse kätte alles viis aastat pärast ühinemist ja lubatud eelistusi projektirahade taotlemisel pole olnud kuskilt näha. Pigem vastupidi, kõik omavalitsused on omavahel projektiraha taotlemisel konkurendid ja otsuseid tehakse olenemata sellest, kas üks on teisega ühinenud või mitte. Omavalitsusjuhid on kaotanud usu riigi lubadustesse ja lähtutakse olemasolevast raskest olukorrast, kus ellujäämiseks tuleb sulgeda üks asutus teise järel. Omavalitsuste kõrval tõmbavad maal otsi kokku riigiasutused, postkontorid ja pangad. Lõpuks on valla juhid need, kes ajaga meeleheitlikult võidu joostes lolliks jäävad ja kes tule peavad kustutama.