Mozartina Sännas

Sänna kultuurimõis jääb Võru–Valga maantee äärde. Eelmisel aastal kutsus Ene Kerge Võrumaa arenguagentuurist mu sinna ühele kohalikele ärimeestele korraldatud õhtule klaverit mängima.
Nimetatud õhtul sain kokku Olvi Raiega Põlvamaalt. Olvil on plaanis koos oma abikaasaga peagi pitsabaar avada. Enne avamist tahtis ta teha Sänna kultuurimõisas maskeraadipeo ja kutsus mindki sellest osa võtma. Pidin riietuma Mozartiks, mängima klaverit ja laulma. Püüdsin teda küll veenda, et minu klaverimänguoskused on väga kaugel Mozartist, aga Olvi teatas, et viis, kuidas ma esinesin eelmisel korral Sänna kultuurimõisas, on just see, mida ta vajab, ja nii ei jäänud mul muud üle, kui tema kutse vastu võtta.

Olvi ja tema abikaasa tulid minu juurest Klõbi talust läbi ja võtsid mu auto peale. Neil oli kaasas ka Mozarti kostüüm, milles ma pidin esinema. Mina aga võtsin kaasa oma musta väikese raamatukese laulusõnadega. (Minu probleem on selles, et nooti ma lugeda ei oska ja uute laulude sõnad kipuvad ka meelest minema, ammuõpitud laulude sõnad aga mitte kunagi.)

Selgus, et Olvi oli pannud oma lapse õppima Rosma kooli Põlvamaal ja mõned selle kooli õpetajad tulid talle samuti appi maskeraadi korraldama.

Kui õhtu oli alanud, kutsus üks õpetajatest kõik põrandale kokku ja moodustas kaks rivi – naised ühel pool ja mehed teisel ning õpetas meile selgeks ühe vanaaegse ballitantsu, mida võidi Sänna mõisas tantsida juba 18. sajandil. Ta oli väga rahulik ja kannatlik samme nii mitu korda õpetades, et ma hakkasin juba pahaseks saama, aga siis pandi muusika mängima ning tants algas. Õpetaja abiga saime siiski kõik lõpuks sammud selgeks ja tantsurütmi kätte. Elevust oli palju ja lõbu laialt.

Tantsuõpetaja kannatlikkus tuletas mulle meelde mu tütre ja poja Steineri kooli õpetajaid Harlemville’is New Yorgi osariigis. Rudolf Steiner, kes asutas Waldorfi koolid, uskus, et lapsepõlveaeg on inimese arengus kriitilise tähtsusega, mistõttu on äärmiselt oluline mängulisus ja loovuse arendamine õppetöös. Ka õpetamine ise oli selles koolis väga loov. Mäletan, et lastevanemate koosolekule sõitsin ma oma Honda 650-ga, seljas nahkülikond. Mulle tegi kangesti nalja katkestada ümbruskonna vaikus ja rahu sellega, kui ma hirmsa müra saatel tolmu üles keerutades parkimisplatsile sõitsin. Praegu sellele tagasi mõeldes saan väga hästi aru, et ma võisin olla ise talumatu käitumusega, aga ometi olid sealsed õpetajad ka minuga väga kannatlikud ja hoolivad. Muide, ka Rosma kool on Steiner-kool.

Mõne kuu pärast mu tütar Maarika abiellub. Ta tuleb elus suurepäraselt toime. Ja see on ühe vanema jaoks kõige tähtsam asi.

Soovisin Olvilt teada, mida ta oma maskiballiga saavutada mõtles. Ta vastas mulle: „Mul on väike sõpruskond, kellega oleme igasuguseid ettevõtmisi korraldanud, asutanud MTÜ Ihamaru Külaelu, et elu särtsakam oleks ja kohalikku külaellu vürtsi anda. Juhuse või saatuse tahtel panime oma lapse Rosma lasteaeda, mis põhineb waldorfpedagoogikal. Selgus, et lisaks lastele on seal ka lapsevanematel palju vahvaid tegevusi. Nii lisandus sealtki hulk positiivseid inimesi, kes aitasid balli korraldada. Diana Asur juhendas tantse, Külli Volmer aga dramaatiliste žestide töötubasid.

Rosma lastevanemate listi panin kirja balli sisu seletuseks, lastevanematele saatsin aga kirja, milles selgitasin oma ettevõtmist ja ütlesin, et minus tekitas ühel konverentsil viibides Sänna kultuurimõisa saal kauneid kujutluspilte, mis täienesid, kui vanemate koolis inspireerivaid ühistantse tantsisin.

Siis jagasin oma unistust Dianaga ja sealt see pall veerema hakkas. Diana kandis unistust edasi ja sellega liitusid teisedki. Ka kultuurimõisat kõnetas meie idee ja nii jõudsimegi kokkuleppeni, et saame saali kasutada poole hinnaga, kui ka sealtkandi rahvas on palutud.
Seega – see õhtu on kõigile, kelle sisemuses on tunne, et tahaks ühineda.”