Maagiline aprill

Aprillikuu algul sumpasin metsas hangedes, aga kuu lõpul sain juba terrassil päevitada. Minu naisel Helil on praegu puhkus ning ta tuli maale, et siin alustada kevadtöödega ja korrastada kogu elamine. Viimane vajab tõesti perenaise kätt, arvestades seda, et suurema osa talvest veetsin ma maal omapäi. Eks minulgi läheb nädal, et harjuda tema siinsete askeldamistega – olen ju üksindusega juba omamoodi harjunud. Ja veel – kui kõik mu ümber on Heli käe järgi korda sätitud, ei leia ma enam ühtegi asja üles!

Tavaliselt teen ma kõike omas rahulikus tempos ja ma ei saa ütelda, et end väga ära väsitanud oleksin. Minu naaber Karl on sama töökas nagu Heli – temagi sunnib mind vahel hommikul vara tõusma ja tegutsema: lähme koos kas metsa talvepuid tegema või siis kopratammesid lõhkuma.
Karli kohta olen ma juba kirjutanud, et tal on kunstniku silma – ta leiab metsast huvitava kujuga mahalangenud puid ja meisterdab neist hiljem toreda mööblitüki. Aga siis, kui Karl peab oma toimetuste juurde asuma, pääsen ma jälle tagasi oma rutiinsesse ellu, milleks on raamatute lugemine, fotode ülespanemine Facebooki või lihtsalt televiisori vaatamine.

Mulle meeldib kaua magada, aga kui päike juba varakult silma hakkab paistma, ajab see mind küll üles. Kui Heli on maal, joome oma hommikukohvi õues terrassil. Praegu on ilm olnud mahe ja seda lubanud. Tore on vaadata pilvi taevas ja kuulata varahommikust linnulaulu. Mahe tuul, mis üle näo libiseb, ajab silmist viimasegi uneraasu. Eriti meeldivaks teeb hommiku kaerahelbepuder rohke õunamoosiga, mille me sügisel ise valmistasime. Karli meisterdatud puidust suvemööbel on mugav koht hommikut ja algavat päeva nautida.

Plaanipidamisest …

Helile meeldib rohkem plaani pidada kui linnulaulu kuulata. Juba ta alustabki: „Ma tean, et sa ei taha seda kuulda, aga …” või „Ma ei tea, kuidas me sel kuul omadega toime tuleme, rääkimata siis aastast, sest hinnad on kõik nii üles läinud!” jne. Niisugustele juttudele järgneb enamasti pikk nimekiri asjadest, mis kõik on veel tegemata ja vajavad kiiret ettevõtmist, kuid mis minu poolt ilmselt tegemata jäävadki.

Selle asemel et elu nautida ja oma pead liiva alla peita, nagu mina tavaliselt teen, tuleb Heli nagu rakett kõigi muredega kohe lagedale, visates mulle nagu külma vett krae vahele. Olen mõelnud, kas selline viis on ikka elamiseks hea? Kas ikka peab homse pärast muretsedes tänase päeva ära rikkuma?
On üks lugu rohutirtsust ja sipelgatest, milles rohutirts mängis kogu suve viiulit ega mõelnud eeloleva talve peale, sipelgad aga töötasid kõvasti, tehes ettevalmistusi külmade saabumiseks. Kui lumi maha tuli, külmetas vaene tirts väljas, sipelgatel aga polnud mingit muret. Disney versioonis, kus kõik peab hästi lõppema, hakkab sipelgatel rohutirtsust kahju ja nad kutsuvad ta tuppa, et ta seal neile viiulit mängiks ja saaks ise samal ajal muusika saatel tantsu lüüa. Targad ja töökad sipelgad päästavad loos nii enda kui ka tirtsu elu.

Arvan, et tõde on kuskil vahepeal. Eks peab muidugi homse eest hoolitsema, aga samas ei tohi ka juba ette igasuguste asjade pärast muretseda ja lasta murel enda üle võimust võtta.
Heli on nagu sipelgas ja mina olen nagu rohutirts. Loodan, et tuleval talvel laseb temagi mind tuppa, kui külm näpistama hakkab.