Püha, mida ei peeta

Erinevalt meist, nõdrameelsuseni riigitruudest eestlastest ja ülepea eurooplastest, näivad amerid olevat säilitanud teatava umbusu võimu vastu. Eriti maksustamise küsimuses. Võib-olla on see pärit nende Iseseisvussõja eelsest loosungist: ei mingit maksustamist ilma esinduseta – s.t, et kui kolooniatest rahvasaadikud Briti parlamenti ei pääse, mis te siis makse kogute?

Või on neil lihtsalt nõrkus mõnele päevale naljakas nimi panna. Tööpüha, näiteks, millalgi sügisel, kõlab võrdlemisi imelikult.

Vahet polegi. 1948. aastal mõtles üks ameerika mees Dallas Hostetler välja arvutada, mitu päeva aastas töötab keskmine inimene selleks, et oma maksud võimudele ära maksta. Nii mitu päeva 1. jaanuarist hiljem ongi „Tax Freedom Day”, mida ehk võiks tõlkida maksuvabaduse pühaks? Edasi töötad juba endale.

Tont teab, miks vend selle peale tuli, võib-olla lihtsalt lusti pärast. Igatahes arvutas ta seda päeva välja 1971. aastani, siis enam ei viitsinud ja USA kohta teeb seda Tax Foundation’iks hüütav organisatsioon. Et illustreerida – 1900. aastal oli maksuvabaduse püha 22. jaanuaril, möödunud aastal 12. aprillil. Seal, lombi taga.

Nagu iga lõbusa mõttega, haaratakse sellest kinni ja tehakse omalgi maal teoks. Eesti Maksumaksjate Liit kuulutas 2007. aasta maksuvabaduse pühaks 24. aprilli. Hiljem pole seda aga miskipärast arvutatud. Võib-olla ei läinud nali meie surmtõsisel ja riigitruul maal peale? Nii et kõige värskem, mis suurest laiast internetist leitud, on Brüsseli ajakirja „L’Anglophone” väide, et 2010. aastal oli meil see päev juba 30. mail. 150 päeva maksudeks, edasi endale.

Loomulikult on seda mõtet algusest peale naeruks ja pahaks pandud. Mõelda vaid – mingi jobu hakkab siin arvutama, arvestamata, millise hiilgava hulga teenuseid ta võimudelt selle raha eest saab. Mis üksi sotsiaalne sidusus ja tervisearendus väärt on!? Demokraatiast rääkimata! Reeturid …

Ometi, see on ikka päris lõbus. Kuigi mitte kõige lihtsam. Kuidas teha valik mida arvestada, eelkõige? Meie praeguse tavalise maksukoormuse võib jätkuvalt kokku võtta: neli käbi sinu taskus, kolm riigi taskus. Väga kirvega arvutades. Nii et jaga aasta seitsmeks, korruta kolmega, 156. päev aastas ongi see püha. 4. juuni peaks tulema.

Aga. Käibemaks, aktsiisid. Kas peaks arvestama maksumaksjatena kõiki neid riigipalgalisi asjapulki, kui ometi pole tarvis kaua mõelda, jagamaks, et tegu on raha ühest taskust teise tõstmisega? Pensionäre? Lapsi? Isegi võttes ainult käibemaksu arvesse, muutub käbide suhe taskus – kuus sul, seitse riigil. Käibemaksust ei pääse lõpptarbijana ju keegi. Nii et pööra või sassi ja püha nihkub 16. juunile. See on ikka veel kirvega arvutades.

Võib-olla üleüldist maksuvabaduspüha seega leida ei saagi. Igaüks võib aga ilmselt leida isikliku, oma tuludeklaratsiooni ja üsna lihtsalt – matemaatikat kasutades. Milleks? Sest see on lõbus. Ja meil on ju kalendris kõige vähem pühasid maailmas. Pealegi, nagu ütles minu matemaatikaõpetaja kunagi, arvutamine teeb aju käärulisemaks.