Kui jätta kõrvale mõnede ametnike ilusat jutukesed ning vaadata tõele ja faktidele näkku, siis selgub, et Eesti pole mitte e-, vaid hoopis p-vabariik. Ainuüksi üks Eesti ettevõte, Graanul Invest on maailma suuruselt kolmas pelletitootja, mille toodang läheb 99 protsendi ulatuses Eestist välja.

Kui e-Eesti ehk IKT-sektori (infotehnoloogia koos mobiilside ja internetiga) müügitulu on majanduses kuus-seitse protsenti, siis puidusektori osakaal on tervelt kaheksa protsenti Eesti SKPst ehk kokku poolteist miljardit eurot aastas. Nii IT- kui ka puidusektori ettevõtted annavad tööd tuhandetele inimestele, ent puidusektor on suunatud peamiselt ekspordile, IKT sektor koduturule. Eestis on IT-ala inimeste koolitusse suunatud kordades rohkem avalikku tähelepanu, energiat ja raha kui näiteks metsanduse spetsialistide väljaõpetamiseks, aga IT-töötajate osa pole suudetud märkimisväärselt kasvatada, sest Eestis elab vähe andekaid inimesi, neid rändab palju välja ning neid sünnib vähe, sest sündivus Eestis langeb.

Puidusektori edu ei tähenda kaugeltki, et ainult seda ala tuleks arendada. Küll aga ei saa metsamajandusest ja puiduga seotud tööstusest ümber vaadata. Veel parem on, kui Eestis osataks puitu ja tehnoloogiat omavahel kombineerida. Puidu ja tehnoloogia sidumist on näiteks rakendanud Võru ettevõtja Raul Sõmer, kes lööb laineid interaktiivsete laudadega. Põhjanaabrid soomlased õppisid paberit tootma, aga paberi müük on languses. Eesti puiduettevõtete eelis on uue tehnoloogia kasutamine, näiteks Graanul Invest sattus kullasoonele, kui hakkas kallineva energia tingimustes tootma kaasaegset taastuvat energiakandjat – pelletit. Kümne aastaga on ettevõttest kasvanud üks maailma suurimaid pelletitootjaid, selle kõrvale pole panna mitte ühtegi IKT-sektori ettevõtet. Skype, mis Eestisse suure kära saatel kontori rajas, on siit praeguseks samahästi kui kadunud. Samal ajal avab Graanul Invest ühe suure tehase teise järel, investeerides näiteks Võrumaale tänavu suurusjärgus 50 miljonit eurot.