Eesti rahvalik ütlus, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, sobib hästi, kirjeldamaks Võru linnavolikogu suhtumist kohaliku munitsipaalpanga loomisse.

Paarkümmend aastat tagasi oli Eestis aeg, mil panku tekkis nagu seeni pärast vihma. Pea iga endast lugupidav ettevõtja asutas panga ja aktiivseid panku tegutses Eestis tippajal 1992. aastal kokku 42. Sellest ajast, pärast Tartu Kommertspanga pankrotti algas kiire pankade vähenemine, mis on praeguseks päädinud kahe-kolme olulisema kohaliku panga ja mõne välispanga filiaaliga. Nii nagu tunnistas eile Võru volikogu ees Oliver von Wolff, on praegu väikestel ning keskmistel ettevõtetel ja eraisikutel väljaspool suuremaid linnu pangast väga raske laenu saada.

Ühelt poolt võib mõista kogenud pangajuhi Mati Kitsiku skeptilisust uue panga loomisel. Eestis on liiga palju nähtud pankade loomist, nende kadu ja ühes sellega nii investorite kui ka hoiustajate raha kadumist. Suurepärane näide oli juhtum, kus Hoiupanga endine jurist Marcel Vichmann vehkis oma ametipositsiooni ära kasutades endisest Hoiupangast sisse 225 miljonit krooni (14 miljonit eurot), mille tulemusel pidi Eesti suurima kliendibaasiga pank tegevuse lõpetama. Hoiupanga klientidest said üleöö Hansapanga (praegune Swedbank) kliendid. Või võtame Maapanga, mis ühendas endas regionaalseid panku üle Eesti, ent mille pankrot tõi kaasa paljude maainimeste vara hävimise. Kas me tahame riskida veel ühe taolise hävinguga?

Teiselt poolt on olukord Eestis praeguseks võrreldes varasemaga tundmatuseni muutunud. Postsovetliku džungli asemel elab Eesti täna Euroopa Liidu õigusruumis. Pärast euro kasutuselevõttu on Eesti sisuliselt võetud Saksa pangasüsteemi liikmeks ja siinsed pangad on ühed turvalisemad kogu maailmas. Probleemiks on pigem saanud pankade liigne keskendumine suurematele linnadele, kust on võimalik saada suuremat tulu. Piirkondades nagu Kagu-Eesti pankadel huvi puudub ja noored on sunnitud kodulaenu saamiseks kolima suurematesse linnadesse.