Uute kaevanduste rajamisega Võrumaale läheb raskeks, sest rahvas ilmutab visa vastupanu.

Meremäe valla Marinova kaevanduse juhtum näitab, et kui veel kümmekond aastat tagasi anti kaevanduste rajamiseks nõusolek suhteliselt lihtsalt, siis nüüd on tekkinud terav vastuseis. Koosolekutel on tunda, et inimesed ei usu enam ilusaid lubadusi, vaid tahavad veenduda, et kõik räägitu tõele vastab ning võimalikud mõjud läbi hinnataks ja kaalutaks. Selline vastuseis võib omakorda seada küsimärgi alla olemasolevate kaevanduste laiendamise ja uute rajamise.

Meremäe vallaga samalaadne olukord on Mõniste vallas, kuhu on plaanis rajada kaks suurt kaevandust. Elanike vastuseisu tõttu võib kaevanduste rajamine ära jääda.

Ühelt poolt võib kaevanduse arendajaid mõista, sest nii Meremäe kui ka Mõniste vald on Eesti mõistes ääremaa, mis aasta-aastalt üha rohkem inimestest tühjeneb. On loogiline, et mida vähem on inimesi, seda vähem on võimalikku vastuseisu kaevanduse rajamiseks. Kohtadesse, kus veel paarkümmend aastat tagasi oli kaevanduse rajamine võimatu, on see praegu muutumas üha tõenäolisemaks.

Teisest küljest aga ilmutavad vähesed ääremaale alles jäänud elanikud üha suuremat vastuseisu. Osa sellest vastuseisust tuleb kirjutada inimeste üldise rahulolematuse arvele. Õhus on juba kergelt tunda 1980. aastate lõpu hõngu, mil majanduse areng oli sarnaselt praegusega stagneerunud ja valitsejate suhtumine rahvasse samamoodi üleolev. Nüüdseks on julgetud välja öelda, et 1980. aastate lõppu planeeritud fosforiidi kaevandamine Virumaal ei langenud ära mitte niivõrd looduskaitseliste küsimuste, vaid just kõige ümbritseva suhtes tundlikuks muutunud inimeste üldise rahulolematuse tõttu. Fosforiidisõjaks nimetatud liikumine kasvas lõpuks muutustele suunatud üldrahvalikuks meeleavalduseks.

Praegune olukord 30 aasta tagusest ajast palju ei erine. Vabariigi Valitsuse otsused tõsta ilma eelnevalt läbi arutamata kütuseaktsiisi ja majutusasutuste käibemaksu on juba kaasa toonud üleüldise pahameeletormi.