Eesti suure häda – tasuva töö puuduse taustal on kummaline, kui vähe tegeletakse Eestis päikseenergia võimaluste kasutamisega.

Päike on Eestis elu alus – seda teavad kõik. Päikseta ei kasvaks puid ega põõsaid, poleks heina ega vilja. Päikseta poleks eestlasel toitu, eluaset ega energiat. Ilma päikseta poleks õhus tuult ega meres laineid. Lõppude lõpuks on Eesti oma pruun kuld põlevkivi samuti maapõue talletunud päikseenergia.

Päikse mõjul miljoneid aastaid tagasi tekkinud põlevkivi ahjus põletamine on pealtnäha õige, sest riik investeerib sadu miljoneid eurosid uute põlevkivikatelde ehitusse. Päikseenergia otsene kasutamine, mis on tehnoloogia arengu juures tänapäeval võimalik, ei ole millegipärast õige, sest Eesti riik seda valdkonda ei toeta. Riik toetab kivi põletamist, kuid ei toeta päikseenergia kasutamist vaatamata asjaolule, et kivi põletamine rikub keskkonda ja päikseenergia kasutamine on nii loodusele kui ka majandusele märksa kasulikum.

Riigi suhtumise tüüpiline näide on Kurenurme päiksepark, esimene selline Baltimaades, mis sai küll endisest keskkonnaagentuurist kena kopsaka riigipoolse toetuse, aga on nüüd takerdunud asjaajamisse riikliku energiamonopoli Eesti Energiaga. See on ka loomulik, sest Eesti Energia on kivi põletamisel põhinev firma, mille eesmärk on vana tehnoloogiat eksportida USAsse, Jordaaniasse ja mujale. Põlevkivi põletamisse on maetud hulgaliselt maksumaksja raha ja selles vallas töötab tuhandeid inimesi, mistõttu on raske sellest päevapealt lahti öelda. Kui kogu Eesti katta tuule- ja päikseparkidega ning nii katta suurem osa energiavajadusest, tähendaks see hüvastijättu vana ja kalli tehnoloogiaga. Kirde-Eestile tähendab põlevkivist loobumine sotsiaalset katastroofi.

Päikse peale tasuks siiski mõelda, sest päiksepargid aitavad luua töökohti mitte ainult Kirde-Eestis, vaid üle vabariigi. Päiksetehnoloogia ja selle arendamine võimaldab luua kõrgtehnoloogilisi töökohti noortele ning noori Eestis hoida.