„See ei ole normaalne, et käid täiskohaga tööl, saad palka, aga ikka ära ei ela,” räägib neljapäevases Õhtulehes üks pereema, kes töötab Lõuna-Eesti asulas kaupluses klienditeenindajana. Sama mõtet edasi arendades võib öelda, et see ei ole normaalne, et Eesti piiriäärsed omavalitsused on tühjenenud piirini, kust edasi enam minna ei saa – piiri äärde lihtsalt pole enam kedagi elama jäänud.

Statistikaamet tuli sel nädalal lagedale ühe huvitava uuringuga – nimelt prognoositakse Võru linnale suurematest linnadest Eestis lähema paari-kümne aasta jooksul kõige suuremat tühjenemist. Linna elanike arv kahaneb lähema paarikümne aastaga kolmandiku võrra. See tähendab, et kui praegu elab linnas 13 000 elanikku, siis paarikümne aasta pärast on neid 9000 ringis. Ühelt poolt võib öelda, et selline tühjenemine pole suurem asi, sest kunagi oli linnas 18 000 elanikku, viimase paarikümne aastaga on elanike arv niigi juba 5000 võrra vähenenud. Teiselt poolt võib selline prognoos olla veel isegi optimistlik, sest linnast lahkumine on kiirenenud just viimaste aastate jooksul. Mindud on mitte niivõrd Tartusse ja Tallinna, kui just otse üle lahe Soome, kus palgatase on Võruga võrreldes kümme korda kõrgem. Lahkumise kiirenemist näitab eelkõige õpilaste arvu kiire kukkumine koolides. Klassid tühjenevad nii kiiresti, et kui linn ühe kolmest põhikoolist kinni paneb, siis jääb klassidesse õpilasi puudu. Näiteks Võru 1. põhikool, mis veel kümmekond aastat tagasi oli õpilaste arvult (724) Eesti suuremaid põhikoole, on praeguseks kokku kuivanud paarisaja õpilase peale.

Laste arvu kiire kahanemine on ühelt poolt hea – Võru linnal pole erinevalt suurematest linnadest lasteaia- ega koolikohtadega probleeme, teiselt poolt on see aga märk linna elanike arvu veelgi kiiremast kukkumisest tulevikus. Võrus on küll palgad kolm korda väiksemad kui Eestis keskmiselt, aga sellele vaatamata investeeringud Võrru ei jõua, sest siin pole inimesi – tarbijaid ega piisavat valikut spetsialiste.