Esmaspäevasel Mõniste valla Karisöödi küla Kalkahju planeeritava dolokivikarjääri keskkonnamõjude hindamise programmi arutelul jäi lõpuni üles küsimus, miks sellist kaevandust üldse vaja on. Isegi arendaja, OÜ Aigren Kaevandus esindaja Meelis Kibena pidi tunnistama, et paljud küsimused saavad vastuse alles kaevandamise käigus.

Ühelt poolt võib arendajat mõista, sest transport muutub üha kallimaks ja killustiku vedamine pika vahemaa taha muudab kõikvõimaliku ehitustegevuse kallimaks. Seetõttu on otstarbekas rajada karjäärid sinna, kus nõudlus on suurem. Teiselt poolt ei osanud Meelis Kibena välja tuua ühtegi suurt teedeehituse projekti, mis Kagu-Eestis lähiajal toimuma hakkaks. Isegi maanteeameti esindajad on tunnistanud, et pärast Võru linna sissesõiduteede remonti pole suuremat tee-ehitust vähemalt Võrumaal plaanis. Esiteks pole selleks raha ja teiseks väheneb elanike arv, mistõttu kaob vajadus teede laiendamise järele. Põhirõhk on Eesti tee-ehituses lähiajal selgelt Via Baltical ehk Narva–Tallinna–Pärnu ühendustel ning Tallinna ümbrusel. Lisaks ehitatakse jõudumööda Tallinna–Tartu maanteed.

Kibena küll ütles, et tee-ehitus võib toimuda kunagi tulevikus, aga see põhjendus pole päris adekvaatne. Esmaspäevasel arutelul võis aru saada, et ehitusettevõtja Meelis Kibena pole endale kaevanduse rajamisega seotud üksikasju päris hästi selgeks teinud. Kuulajatele jäi mulje, et karjääri rajamiseks suurem vajadus puudub ja katsutakse lihtsalt õnne, nagu kalal käies, kas näkkab või mitte. Seetõttu polnud ime, et vallavolikogu liige Rein Lepp keset arutelu püsti tõusis ja tegi arendajale ettepaneku kaevandusloa taotlus tagasi võtta.

Naljaga pooleks võib lisada, et Võrumaal on õnneotsijaid ennegi olnud. Näiteks sadakond aastat tagasi asusid kohalikud elanikud Kasaritsa kandis kulda kaevandama. Võrumaa muuseumi arhiivis on isegi säilinud vastav foto, kus küla naised labidate ja rehadega kulla leidmiseks maad kaevavad. Tol korral lõppesid otsingud põllutööde algusega.