Ärge öelge midagi, suitsetamisest võib tolku ka olla. Nimelt satub koniori mööda interneedust hulkudes väga kummaliste asjade peale. Täiesti kogemata. Nagu mina mõni aasta tagasi uudise peale, kuidas Ameerikas Colorados kukkus läbi tubakaaktsiisi tõstmine. Rahvas ütles hääletusel „ei”. Seal on selline kena põhiseadus, mis sisaldab maksumaksja õiguste deklaratsiooni, mille järgi igasugune maksutõus tuleb panna rahvahääletusele. 1992. aastast peale. Ja mitte ainult. Kui Colorado paremad pojad ja tütred tahavad kehtestada uut maksu, siis peab jälle lollilt rahvalt küsima. Veel hullem, mainitud deklaratsioon paneb ka piiri riiklikele kulutustele. Ehk Colorado eelarve ei tohi eelmise aastaga võrreldes kasvada enam kui samaaegne hinnatõus ja rahvaarvu kasv liidetuna.

Deklaratsiooni täitmine kutsub mõtlema

Pole mõtetki keerutada, kohe tuli meelde meie põhiseadus, mis oma paragrahvis 106 keelab makse ja eelarvet rahvahääletusele panna. Rahvahääletusega on sellel maal ja riigis ülepea segased lood … Rahva algatud hääletus vist loetaks praegu massirahutusteks ja riigivastaseks tegevuseks? Ons mõni ime, kui sellised asjad just veebruaris meelde tulevad? Muidugi on see vabariigi aastapäeva kuu. Muidugi on see mõnele mingi laenatud sõbrapäeva kuu. Aga eks ole see ka maksude maksmise, õieti deklaratsiooni täitmise kuu. Loomulik, et siis mõeldakse maksudest, riigist, eelarvest mõnevõrra rohkem kui muidu. Kõik need jutud, kuis riik olla meil nii õhuke, nii õhuke ja kuis ikka tuleks paksemaks teha. Rikkuritelt raha ära – kes anda ei taha, Kihnu saarele asumisele.

Mängida võib ka mõttemänge teemal „Mis siis, kui …”. 1992. aastal oleks vabariik võinud pea ükskõik, mis seadusi teha. Algaja asi. Laborihiirte värk. Tulles riigist, kus riik oli kõik, inimesed kahuri- ja tööpingiliha, olnuks selles isegi midagi loogilist … panna riigile päitsed pähe, et see kunagi enam selliseks kasvada ei saaks.

Meenutuseks – 1992. aastal oli riigieelarve suurus 2 miljardit krooni – oli selline väljavaadeteta raha olemas. Käibiva aasta eelarve on tolles vanas rahas 120,5 miljardit. Seega on praegu riigieelarve 60 korda suurem, kui oli siis.

Statistikaamet on meil uimane – suudab vaid 2009. aastani mõningaid andmeid anda. Kas selleks, et mitte näidata, kuis euro on siiski hindu tõstnud? 2009. aasta riigieelarve oli 18 aastaga pea 50 korda kasvanud. Kusjuures pool 1992. aastast märatses Eestis aina juurde trükitav rubla. Nii võiks enam-vähem mõistuslikuks arvestamise aastaks võtta alles 1993. rahandusaasta. Riigieelarve kasvas kahekordseks, 4 miljardile. Hinnatõus oli 89 protsenti, nii oleks maksumaksja õiguste deklaratsiooni järgi võinud järgmise aasta riigieelarve olla 7,6 miljardit, aga oli isegi vähem, vaid 7 ringis.

Edasi läks tasapisi mõõdutundetumaks. 1995. aasta hinnatõus oli 29 protsenti, järgmise aasta riigieelarve aga 40 protsenti suurem jne. Murrang käis justkui aastal 2000, kui riigieelarve kasvas eelmise aastaga võrreldes pea 50 protsenti, kuid hinnatõus oli eelmisel aastal olnud 3,3 protsenti. Edasi polnud enam piire ollagi. Riik aina kasvas, hurraa.

Võrreldagu, et 1992. aastast praeguseni on keskmine palk numbrites tõusnud 25 korda. Riigieelarve, veel kord, 60 korda. 2,4-kordne vahe. Ja ikka leidub neid, kes leiavad riigi õhukese olevat. On see halb? Ilmselt oleneb, kust vaadata. Maksumaksja seisukohast oleks ehk ju päris armas tagasi saada ülemakstud maksud. Mitte praegune tulumaksuvaba miinimumi arvestus, vaid, nagu Colorado tüübid kehtestasid – kui makse laekubki sellest piirangutega eelarvest rohkem, tuleb need tagasi anda. Oleks võimatu oletadagi, milleks igaüks eraldi selle papi kulutanuks. Inimesed on erinevad, erinevate himude ja unistustega. Küll aga võinuks oletada, et mõnigi praeguseks tehtud arusaamatu riiklik kulutus oleks jäänud tegemata. Olemuselt ülalpeetav ja mõtteviisiga: kõik, mis on, tuleb läbi lüüa, sünnitab riik kole palju lollusi ning ülalpeetavaid. Veidraid ehitisi, tarbetut haridust, ilma igasuguse oskuseta inimesi. Sihtasutusi, ameteid. Tellib aga uuringuid, analüüse, lahendusi. Maksustab vastalise surnuks, subsideerib meelepärast.

Muidugi on „oleks” paha poiss. Ega seal teisel pool lompi kaljuste mägede vahel ka kõigile kõik roosa paistnud. Algas kisa – infrastruktuur laguneb, õpetajate palgad, avaliku sektori areng seiskub. Veel hullem, erinevate ametite vahel on kismaks läinud – kes kui palju piiratud rahast endale saab. Seda võib küll ka tõlgendada, et lõpuks olid ametnikud ja poliitikud äkki sunnitud raha lugema. Ei saa suvalt makse tõsta, et: meil on vaja … Põhimõtteliselt tundis teatud kamp, et võim libiseb käest. Eks öelnud ka Bismarck, et võim on rahakoti rauad, kirjutagu põhiseadus mis tahes.

Ent lõbus on mõelda, et mis siis, kui. Näe, jäi rahvakogule ettepanek esitamata …, kuid ega sihukest mõtet, et maksumaksjal ka mingid õigused, ametnikul mingid piirid on, niikuinii läbi ei lastaks.