Olin sellel võistlusel turvaülema kohustustes ja olin ka see isik, kes autoga läbi jää vajus.

PILDIGALERII Artiklis väidab Pait Reiman, et auto vajus läbi kohas, mis polnud võistlusala. See ei pea paika. Kõik huvilised võivad tutvuda Võru linnavalitsuse poolt kinnitatud dokumendiga, kus on täpselt ära toodud selleks võistluseks ette nähtud võistlusala. Selle plaani on linnavalitsusele esitanud ja koostanud Pait Reiman isiklikult. Auto vajus jääst läbi ametlikult selleks ürituseks kinnitatud võistlusalal. Jääle läinud auto oli võistluse tarvis kohale toodud tehniline abi (masin ei kaalu kolm tonni, nagu väidab artiklis Pait Reiman). Võistlusautodest raskemat masinat kasutatakse tehnilise abina kõikidel autospordiüritustel. (Sama raske autoga oleks võinud rajale minna ka ükskõik milline võistleja, sest võistluste juhendis ja tehnilistes tingimustes võistlusautodele kaalupiirangut kehtestatud ei ole. Tegemist on tänavasõiduautodele mõeldud võistlusega ja tänavasõiduautosid on igas kaalus ja suuruses.)

Turvaülemana on minu kohus enne rajakohtunike rajale minekut ja treeningsõitude algust kontrollida võistluste ala (mitte ainult märgistatud võistlusraja, vaid ka väliskurvide väljasõidualade, evakuatsiooniteede õnnetuse puhul jne) turvalisust nii seal töötavate ametnike kui ka kõikide võistlejate jaoks. Nagu näitas juhtunud õnnetus, ei olnud Pait Reiman korraldajatele antud kokkulepet täitnud ja ette valmistanud võistlusala, mis oleks turvaline ja valmis võistluste korraldamiseks. Rada oli korrektselt tähistamata, lahvandused, mida Reimani enda kinnitusel oli järvel rohkem kui üks, olid turvalintidega piiramata. Ohtlikule alale oleks võinud sattuda ka ükskõik milline kõrvaline isik või pealtvaataja, mitte ainult halvasti tähistatud rajalt eksinud või rajalt välja sõitnud võistleja.

Reiman väidab, et võistluste ärajätmise otsuse oleks saanud teha ainult tema ning turvaülemal ja võistluste juhil pole sellist pädevust. Pait Reiman peaks end kurssi viima võistluse korraldamise aluseks olevate dokumentide ja reeglitega (kiirusalade võistlusmäärustik, võistluse korraldamise üldalused jne). Võistluste juhendis oli ta ametnikuna kirjas kui võistluste direktor. Eesti Autospordi Liidu poolt kehtestatud ja kinnitatud võistluste korraldamise üldtingimuste järgi on võistluse direktori pädevused ja ülesanded järgmised:

143. Võistluse direktori kohustused.

Direktor on vastutav võistluse korraldamise ja võistlusega seotud info ja teadete levitamise eest. Ta vastutab selle eest, et kohtunikud oleksid teadlikud oma tegevuslõigu ülesannetest ja varustatud vajaliku inventariga. Vajaduse korral tuleb tal võistluse juhti abistada lõpp-protokolli koostamisel.

Nagu lisatud väljavõttest nähtub, ei olnud Pait Reimanil mingit õigust ega pädevust otsustada võistluse toimumise või mittetoimumise üle. Sellise otsuse saab ja võib vastu võtta ainult võistluse juht, kes teeb seda turvaülemalt saadud hinnangu järgi võistlusala turvalisuse kohta. Täpselt nii käitus ka laupäevase võistluse juht, kes hinnates pärast juhtunut võistlusala mitteturvaliseks, otsustas võistluse katkestada. Just katkestada, mitte ära jätta, sest võistlus oli selleks ajaks juba alanud. Nimelt algab võistlus võistlejate registreerimise algusega sekretariaadis. Ka seda ei paista Pait Reiman kahjuks teadvat. Rajameistrina oleks ta pidanud täitma korraldusmeeskonnale antud lubadust ja mandaadi alguseks oleks pidanud tal olema rada võistluseks 100 protsenti ette valmistatud. Rajal olnud puudustele (rada korrektselt ja arusaadavalt tähistamata) juhiti ka võistlusele eelneval õhtul korduvalt tema tähelepanu. Ta lubas seda 28. jaanuari hommikul kohe ka teha, kuid kella 7.30 ajal polnud ta veel end riidessegi saanud.

Pait Reimani tegevuse vastu 28. jaanuaril 2017 on esitatud avaldus politseile, sest ta võttis omavoliliselt oma valdusesse karikavõistluste sarja sponsoritele kuuluvad esemed (auhinnad ja karikad) ja keeldub neid tagastamast. Mait Soolepp

Pait Reiman väidab vastulauseks Mait Soolepale, et rada tõesti ei olnud võistluspäeva hommikul 100 protsenti korrektselt võistluse tarbeks märgistatud, kuid oli siiski tähistatud kuuseokstega. Samuti oli kokkulepe võistluse läbiviija Mati Kasega, et hommikul valges minnakse ja vaadatakse rada üle ning tähistatakse see peale okste ka kilelintidega. Pait Reiman oli enda sõnul 28. jaanuari hommikul alates kella 7.15st kättesaadav, avas Rannapubi ja lasi pubisse ürituse korralduskomitee liikmed ning osalejad. Võistluse karikad ja auhinnad on Reimani sõnul endiselt Rannapubis, kuhu need võistluse eelõhtul pandi. Need tagastatakse kohe, kui Mati Kaselt on saadud kirjalik seletuskiri õnnetuse toimumise üksikasjade kohta ning kokkulepitud tasu raja ettevalmistamise eest. Reiman lisab, et kuna võistluse direktorina on üheks tema kohustuseks info ning teadete levitamine, siis on lubamatu, et info võistluse ärajätmisest jõudis enne päästeametini kui temani, kes oleks olnud kohustatud päästeametile seda infot jagama. Samuti pöörab Reiman tähelepanu sellele, et päästeameti nõude kohaselt peab enne sõidukiga jääleminekut jää paksust mõõtma, mida Reimani sõnul turvaülem ei olnud teinud. Ühtlasi juhib Reiman tähelepanu majandus- ja taristuministri koostatud määrusele „Avalikult kasutatava jäätee rajamise ja korrashoiu nõuded”, mille kohaselt peab kolmetonnise sõidukiga jääleminekuks olema pragudeta jää paksus vähemalt 26 sentimeetrit.