„Needid ja suhkruvatt” heidab pilgu Võru 30 aasta tagustele sündmustele, kus nõukogudeaegsetest veidrustest tüdinud noored otsustasid hakata Eesti vabaduse eest võitlema. MTÜ Müüdud Naer ühe asutaja ja lavastuse peaprodutsendi Siim Sareali sõnul sai lavastuse idee alguse Vanemuise söökla laua taga.

Võrukatelt võrokestele

„See idee sündis minu, Siim Sareali ja Tarmo Tagametsaga koos arutades,” sõnab „Needid ja suhkruvatt” lavastaja Ain Mäeots. „Mõte sellest ajastust midagi teha on olnud aastaid, aga ma ei pretendeeri originaalsusele,” võtab Mäeots jutuotsa üle. Sama ütleb Sareal. „1980ndate ajastu lainel olen ma juba varemgi olnud (etendus „Vee peal”) ning leidsin, et sellest totrast ajast saab veel üht-teist võtta,” on Sareal kindel. „Ma olen ju hingelt võrukas ja tahtsime teha lugu Võru inimestega Võru inimestele. Midagi, mis kõnetab, on totter ja absurdne. Midagi, mida ei peaks ära unustama,” põhjendab peaprodutsent. „Ka see oli kindel, et vähemalt pooled näitlejad võiks olla Võrust,” lisab Mäeots. Enamikul näitlejatel ja lavastusega seotud inimestel on tõepoolest väga tugev seos Võrumaaga: kes siinsed elanikud, kes esivanemate kaudu või kes on siin sündinud.

PILETILEVI: https://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/mitmesugust/needid-ja-suhkruvatt-277950/

„Needid ja suhkruvatt” autori, samuti võrumaalase Ott Kiluski sõnul juhtis teda lavastuse ideeni Ain Mäeots, kes kõnealuste sündmuste ajal käis Võrus keskkoolis ja elas pöördeliste sündmuste keskel. „Mina ise olin 1987. aastal 6. klassi poiss väikeses maakoolis Meremäel. Suured sündmused jõudsid meieni moonutatult ja painutatult ja ega ma siis kõigest toimuvast päris täpselt aru saanud, aga näidendi kirjutamiseks oli tarvis raamatuid lugeda („Võru veri ei värise”, „Aktsioonide aeg”) ja lugematuid tunde internetis ekselda. Õnnestus ka ühe või teise inimesega vestelda. Materjal oli ülimalt haarav ja lausa kutsus endaga midagi ette võtma,” jutustab teksti autor.

Kuidas kõnetada tänapäeva noori

Kiluski sõnul võiks käesolev lugu kõnetada praeguse noore põlvkonna eksistentsiaalset küsimust. „Kas meie oleme tänasel päeval valmis võitlema ja välja astuma mingi idee nimel, mis on ohtlik meile, kuid kasulik ja hea meie lastele ehk tulevastele põlvedele?” küsib lavastuse autor. „Eesti rahvas jaguneb praegu mitmeks üksteisest kardinaalselt erinevalt mõtlevaks kogukonnaks ja ühisosa leidmine on iga päevaga üha raskem. Selline killustatus teeb meid aga äärmiselt haavatavaks. Tahaks loota, et raskete aegade tulekul suudame selle ühisosa siiski leida, selle eest võidelda ja edasi kesta, sest kui me seda ei suuda, peame nentima, et need, kes Vabadussõjas andsid oma elu Eesti eest, tegid seda ilmaasjata, sest nende pärandit polegi kellelegi tarvis. Selle mõtteni jõudmine tekitab minu peas musta augu ega lase end edasi mõelda. Väga tähtis on, et noortele vaatajatele jõuaks kohale, et Eesti Vabariik pole midagi enesestmõistetavat, vaid ajalooline kurioosum, mille olemasolu eest tuleb pidevalt seista,” sõnab autor.

Lavastus kui dokumentaal, aga ei pretendeeri absoluutsele tõele

„Vaade sündmustele on läbi erinevate inimeste pilgu ja ma teame, et mälestused on väga subjektiivsed. Me võime mäletada hoopis erinevaid nüansse ja mida ajas edasi, seda rohkem me veendunud oleme, et täpselt nii see oli. Me eesmärk on rohkem anda edasi mitte ajaloolist tõde, vaid seda, mis tunne võis olla neil, kes nägid, mis Võrus juhtus. Kuidas saab juhtuda nii, et ühes väikeses provintsilinnas, impeeriumi äärealadel korraga tekib asjaolude kokkulangemisel plahvatus ja kuidas inimesed sellele reageerivad. Mismoodi inimesed seda tundsid ja nägid – see on oluline. Mitte see, mis kell see või teine asi juhtus,” selgitab Mäeots lavastuse kõrgemat ideed.

Ott Kilusk kui loo autor tõstab lavastuses esile noorte võrukate julgust tollasele võimuaparaadile vastu hakata. „Need inimesed, kes seisid 1987. aasta „Võru mässu” taga, riskisid reaalselt sellega, et neid heidetakse koolist välja, et nad kaotavad töökoha, et nad saadetakse Nõukogude armeesse aega teenima kõige ohtlikumatesse piirkondadesse (Afganistan, Tšernobõl jne) või et nad saavad kaela reaalse vanglakaristuse,” selgitab Kilusk. „Hoolimata sellest tegid nad seda, mida õigeks pidasid ega kohkunud tagasi. Tänu nende inimeste olemasolule saime lõppkokkuvõttes tagasi oma vabariigi, nii nagu kunagi saime oma vabaduse tänu neile, kes võitlesid ja langesid Vabadussõjas,” räägib Kilusk lavastuse aktuaalsusest 1980ndatel.

Küsimusele, millega kavatseb Võrust pärit lavastaja Ain Mäeots vaatajaid seekord üllatada, vastab ta, et tema eesmärk on olla ajastutruu ja peamine on edasi anda emotsiooni. „Tegemist on võimsa ja puudutava looga, millega tekitada vaatajas see tunne, et ta on nende sündmuste keskmes. Mina ise tean, mis tunne see oli. Praeguse põhjal võin öelda, et need näitlejad  mu ümber saavad sellega siin suurepäraselt hakkama,” sõnab Mäeots.

Mäeotsa sõnul on mingis mõttes tegu dokumentaaldraamaga, aga samas ei ole ka. „Ei maksa sellest nimetusest end eksitada. Kohati me võib olla balansseerime piiri peal igasuguste jõuliste vahenditega, kuid saab nii actionit kui ka nalja, räägib Mäeots, kelle sõnul on teema väga tõsine ja samas väga absurdne. Lavastaja sõnul saavad kuus näitlejat laval olles end proovile panna kümnetes erinevates rollides, seega vaatemängu ja põnevust peaks jaguma küllaga.