Menu

FOTOD Neetides ja suhkruvatiga ehk 1980ndate punkarite mäss Võrus

  • Kirjutas Heleri Lakur

Lavastuse idee autorid ja näitlejad vastamas Võrumaa Teataja küsimustele. FOTO: Aigar Nagel

„Needid ja suhkruvatt” heidab pilgu Võru 30 aasta tagustele sündmustele, kus nõukogudeaegsetest veidrustest tüdinud noored otsustasid hakata Eesti vabaduse eest võitlema. MTÜ Müüdud Naer ühe asutaja ja lavastuse peaprodutsendi Siim Sareali sõnul sai lavastuse idee alguse Vanemuise söökla laua taga.

Võrukatelt võrokestele

„See idee sündis minu, Siim Sareali ja Tarmo Tagametsaga koos arutades,” sõnab „Needid ja suhkruvatt” lavastaja Ain Mäeots. „Mõte sellest ajastust midagi teha on olnud aastaid, aga ma ei pretendeeri originaalsusele,” võtab Mäeots jutuotsa üle. Sama ütleb Sareal. „1980ndate ajastu lainel olen ma juba varemgi olnud (etendus „Vee peal”) ning leidsin, et sellest totrast ajast saab veel üht-teist võtta,” on Sareal kindel. „Ma olen ju hingelt võrukas ja tahtsime teha lugu Võru inimestega Võru inimestele. Midagi, mis kõnetab, on totter ja absurdne. Midagi, mida ei peaks ära unustama,” põhjendab peaprodutsent. „Ka see oli kindel, et vähemalt pooled näitlejad võiks olla Võrust,” lisab Mäeots. Enamikul näitlejatel ja lavastusega seotud inimestel on tõepoolest väga tugev seos Võrumaaga: kes siinsed elanikud, kes esivanemate kaudu või kes on siin sündinud.

PILETILEVI: https://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/mitmesugust/needid-ja-suhkruvatt-277950/

Lavastus esietendub juba 28. märtsil Võrus Liiva 23. Fotod: AIGAR NAGEL

„Needid ja suhkruvatt” autori, samuti võrumaalase Ott Kiluski sõnul juhtis teda lavastuse ideeni Ain Mäeots, kes kõnealuste sündmuste ajal käis Võrus keskkoolis ja elas pöördeliste sündmuste keskel. „Mina ise olin 1987. aastal 6. klassi poiss väikeses maakoolis Meremäel. Suured sündmused jõudsid meieni moonutatult ja painutatult ja ega ma siis kõigest toimuvast päris täpselt aru saanud, aga näidendi kirjutamiseks oli tarvis raamatuid lugeda („Võru veri ei värise”, „Aktsioonide aeg”) ja lugematuid tunde internetis ekselda. Õnnestus ka ühe või teise inimesega vestelda. Materjal oli ülimalt haarav ja lausa kutsus endaga midagi ette võtma,” jutustab teksti autor.

Lavastaja Ain Mäeots FOTO: Aigar Nagel

Kuidas kõnetada tänapäeva noori

Kiluski sõnul võiks käesolev lugu kõnetada praeguse noore põlvkonna eksistentsiaalset küsimust. „Kas meie oleme tänasel päeval valmis võitlema ja välja astuma mingi idee nimel, mis on ohtlik meile, kuid kasulik ja hea meie lastele ehk tulevastele põlvedele?” küsib lavastuse autor. „Eesti rahvas jaguneb praegu mitmeks üksteisest kardinaalselt erinevalt mõtlevaks kogukonnaks ja ühisosa leidmine on iga päevaga üha raskem. Selline killustatus teeb meid aga äärmiselt haavatavaks. Tahaks loota, et raskete aegade tulekul suudame selle ühisosa siiski leida, selle eest võidelda ja edasi kesta, sest kui me seda ei suuda, peame nentima, et need, kes Vabadussõjas andsid oma elu Eesti eest, tegid seda ilmaasjata, sest nende pärandit polegi kellelegi tarvis. Selle mõtteni jõudmine tekitab minu peas musta augu ega lase end edasi mõelda. Väga tähtis on, et noortele vaatajatele jõuaks kohale, et Eesti Vabariik pole midagi enesestmõistetavat, vaid ajalooline kurioosum, mille olemasolu eest tuleb pidevalt seista,” sõnab autor.

Lavastus kui dokumentaal, aga ei pretendeeri absoluutsele tõele

„Vaade sündmustele on läbi erinevate inimeste pilgu ja ma teame, et mälestused on väga subjektiivsed. Me võime mäletada hoopis erinevaid nüansse ja mida ajas edasi, seda rohkem me veendunud oleme, et täpselt nii see oli. Me eesmärk on rohkem anda edasi mitte ajaloolist tõde, vaid seda, mis tunne võis olla neil, kes nägid, mis Võrus juhtus. Kuidas saab juhtuda nii, et ühes väikeses provintsilinnas, impeeriumi äärealadel korraga tekib asjaolude kokkulangemisel plahvatus ja kuidas inimesed sellele reageerivad. Mismoodi inimesed seda tundsid ja nägid – see on oluline. Mitte see, mis kell see või teine asi juhtus,” selgitab Mäeots lavastuse kõrgemat ideed.

Ott Kilusk kui loo autor tõstab lavastuses esile noorte võrukate julgust tollasele võimuaparaadile vastu hakata. „Need inimesed, kes seisid 1987. aasta „Võru mässu” taga, riskisid reaalselt sellega, et neid heidetakse koolist välja, et nad kaotavad töökoha, et nad saadetakse Nõukogude armeesse aega teenima kõige ohtlikumatesse piirkondadesse (Afganistan, Tšernobõl jne) või et nad saavad kaela reaalse vanglakaristuse,” selgitab Kilusk. „Hoolimata sellest tegid nad seda, mida õigeks pidasid ega kohkunud tagasi. Tänu nende inimeste olemasolule saime lõppkokkuvõttes tagasi oma vabariigi, nii nagu kunagi saime oma vabaduse tänu neile, kes võitlesid ja langesid Vabadussõjas,” räägib Kilusk lavastuse aktuaalsusest 1980ndatel.

Küsimusele, millega kavatseb Võrust pärit lavastaja Ain Mäeots vaatajaid seekord üllatada, vastab ta, et tema eesmärk on olla ajastutruu ja peamine on edasi anda emotsiooni. „Tegemist on võimsa ja puudutava looga, millega tekitada vaatajas see tunne, et ta on nende sündmuste keskmes. Mina ise tean, mis tunne see oli. Praeguse põhjal võin öelda, et need näitlejad  mu ümber saavad sellega siin suurepäraselt hakkama,” sõnab Mäeots.

Mäeotsa sõnul on mingis mõttes tegu dokumentaaldraamaga, aga samas ei ole ka. „Ei maksa sellest nimetusest end eksitada. Kohati me võib olla balansseerime piiri peal igasuguste jõuliste vahenditega, kuid saab nii actionit kui ka nalja, räägib Mäeots, kelle sõnul on teema väga tõsine ja samas väga absurdne. Lavastaja sõnul saavad kuus näitlejat laval olles end proovile panna kümnetes erinevates rollides, seega vaatemängu ja põnevust peaks jaguma küllaga.

 

Kommentaarid   

+7 #1 Sirje Terje Baekdahl 2019-03-25 12:40
Aastad 1986-87 olid Vôru jaoks ajalooliselt kuulsuse tipp. Toimus midagi seniseletamatut , kui noored vôtsid kätte ja ajasid asja, milleks neid koolis oli ju ôpetatud : korrastama langenute haudu. Kuna see oli üllas idee, siis paljud ei julgenud vastu olla ka Vabadussôjas langenute haudade korrastusele. Vôru tavainimesed olid muidugi VÂGA poolt sellisele algatusele. Jagati raha ja igati abi, et ka kunagine Vabadussôdalast e monument saaks uuesti ülesehitatud. Sestab oligi Ain Saar nii uje ja julge, et astus igast tähtsamaski uksest sisse ja ajas oma asja. Ainile järgnesid paljud noored. Aktsioone oli mitmeid. Ka küllalt kaalukaid ja poliitilisi. **** See,et punane partei hakkas kabuhirmus keelama ausamba avamist, oli tippude TOP. Hea,et verevalamiseks ei läinud ja koeri rahvale kallale ei saadetud. Niivähe neil punastel ikka oidu oli. Ain viidi küll tol ôhtul Vôrust Tallinna pagendusse, aga ülejäänud noored ja vanad ei jätnud midagi pooleli. Ausamba avamiseks rahva kokku ajamisel osutusid punaparteilased ise ja said rahvalt, kes kalmistuürituse l osalesid, tomatilaviiniga üle pritsitud. See ajas punaseid tegelasi muidugi vihale. Vist enese lolluse peale? :lol: Nii jätkuski Aini, kes sai vôrulaste legendiks, pagendamine Vôrust veelgi kaugemale - Rootsi, kus ta elab siiani. Ain jättis Vôru ajalukku oma tugeva "kirsasaapa" jälje.*** ELAGU Ain Saar !
Tsiteeri | ebasobiv
+7 #2 Guest 2019-03-25 15:19
Legendaarne Ain Saar oli noil aastal vaid 19.aastrane julge noormees, kes oli end piisavalt harinud ajalooga Vabadussôja käigust. Kuperjanov oli tema eeskuju. Oma teadmistega seljatas ta nii punase partei tegelasi, kui ka KGB seltsimehi. Ta oli hinnatud "terekuju" kôigist neist ustest sisse astudes. Ain otsis alati kompromisse ega norinud tüli. Noorematele jundsudele oli ta kôva eeskuju. Tema ei kartnud kedagi ega midagi. Ta kasutas kavalalt punaste eneste eeskirju ja reegleid. Otsis pabereid, et iga tegu oleks tolle aja seaduslikkuse piires. Tark noormees oli Ain Saar. ----- Tervitusi talle Stokholmi ! :-)
Tsiteeri | ebasobiv

LOE VEEL

LOE VEEL

Viimase hetke pakkumine

15 PÄEVA ENIMLOETUD