JUHTKIRI Aeg on käest ära

Kaks korda aastas läheb Eesti rahvas lõhki. Ühed tahavad suveaega, teised talveaega, kolmandad tahavad, et see vaidlus ükskord ometi lõpeks. Möödunud nädalavahetusel keerati jälle kella. Nüüd on hommikul varem valge ja õhtul varem pime. Mõnele meeldib, mõnele mitte. On neidki, kes teatavad, et neil pole sooja ega külma. See on tore, kuigi pisut raske uskuda. Hommikuse valgusega on omaette lugu. Alles see oli, kui jaanipäeval ei läinudki õieti pimedaks. Nüüd tundub tunni jagu varajasem hommikuvalgus, mis läbi sügisese sombuse hommiku tuppa pressib, maailmalõpuna.

Aga miks me seda kella üldse keerame? Väidetavalt selleks, et päevavalgust paremini kasutada ja energiat säästa. Kunagi oli inimeste elu tõesti rohkem päikese järgi seatud. Tänapäeval käib suur osa inimestest tööle siis, kui väljas on pime, ja tuleb koju siis, kui väljas on jälle pime. Vahepeal vaatab ta kaheksa tundi arvutiekraani. Raske öelda, millist päevavalgust siin nii väga optimeeritakse.

Samas manitsevad uneeksperdid meid pidama kinni kindlast unerütmist. Mine magama iga päev samal ajal, tõuse samal ajal, ära riku oma sisemist kella. Seda nimetatakse unehügieeniks. Tundub igati mõistlik, kuni saabub nädalavahetus, mil ühiskond keerab kellanäidud ringi ja jätab igaühe enda otsustada, kuidas organismile see selgeks teha. Muidugi harjume. Inimene harjub peaaegu kõigega. Harjume ummikutega, kehva kohviga ja sellega, et suvepuhkus kestab alati vähem kui sooviks. Mõne päevaga saame ka kellakeeramisega hakkama. Aga harjumine pole argument. Ka ebamugavusega võib harjuda, ilma et see ebamugavus kuhugi kaoks. Võib-olla tulekski lõpetada see igavene kellanäitude näppimine ja valida üks aeg. Kumb, selle üle võib vaielda. Küllap leidub mõlemale variandile tuliseid kaitsjaid, kes suudavad tõestada, et just nende eelistatud kellaaeg päästab Eesti rahva tervise, majanduse ja õhtuse jalutuskäigu.

Seni keerame kaks korda aastas kella ja ootame, et meie keha järele tuleks. Kui ei tule, on süüdi ilmselt valed kardinad või inimene ise. Kellal pole siin muidugi mingit süüd. Tema näitab lihtsalt seda aega, mille meie talle ette ütleme.