Veel mõned aastad tagasi suhtuti päikseenergia tootmisse Võrumaal nagu astelpajudesse, millest inimesed pärast lootuste purunemist suure kaarega mööda käisid. Nüüd on esimesed julged juba päikest kasutama hakanud ja soovitavad seda teistelegi.

Vaevalt et täitub Kurenurme päikseentusiasti Viido Polikarpuse unistus, et Eesti põllumehed ja maaomanikud päiksetootmise peale üle lähevadki, aga praegune kogemus näitab, et väikse, ligi viiekilovatise päiksejaama rajamine katab väiksema majapidamise tarbimise (ligi 4500 kilovatt-tundi aastas). Pole siis ime, et näiteks Saksamaal on ligi miljon väikest päiksejaama, mida ühendavad ligi 80 000 ühingut. Eestis on selleni veel väga pikk tee käia, aga ots on juba lahti tehtud.

Praeguse seisuga on Eestis lepinguni jõudnud kaheksa suuremat päikseparki ja riigis tegutseb paarisaja väiksema tootja ringis. Kuivõrd väike, 5000eurone jaamake aitab tagada majapidamise energiavajaduse, siis pole ime, et energiafirmad üle maailma on võtnud päikse suhtes jaheda hoiaku. Võib ette kujutada, mis saab kõigist söe-, põlevkivi- ja aatomielektrijaamadest, kui kõik inimesed päikse peale üle lähevad. Olemasolevad süsteemid kukuks lihtsalt kokku, riigid jääks ilma suurtest tuludest. Nii on võetud suund, et päikse kasutamisele ei olda küll vastu, aga samas püütakse see inimesele võimalikult raskeks teha. Pole nii, et lähed koju ja ühendad lihtsalt seadmed võrku, nagu see elektri kasutamisega käib. Tootmise puhul tuleb läbi teha kolm etappi lepingute sõlmimist, mõõdistamist ja kontrollimist. Kõik selle nimel, et ei tekiks massilist päikseenergia tootmist, mis energiamonopolid kuivale jätab.

Kogemused näitavad, et päikest ei tasu peljata. Inimene on aastakümneid elanud päiksega koos, päike on elu alus. Seda, et päike teeb head, on tuvastanud isegi arstiteadlased, kes on leidnud, et päikse toimel organismis tekkiv D-vitamiin kaitseb inimest vähi vastu. Nii ei soovitata enam kasutada päiksekreemi, sest see pärsib D-vitamiini teket ja pigem soodustab vähi arenemist.