Ajal, kui Eestis on juba valitsuse tasemel kombeks üksteist sõimata ja rääkida isegi koolis relvade keeles, oli kosutav kogeda Meremäe valla Marinova karjääri laiendust taotleva ASi Teede REV-2 esindaja alandlikku juttu.

Kaevandusluba taotleva tee-ehitusfirma juhatuse liige tuli ise Meremäe valla rahvaga kohtuma ja lubas, et kõigi inimeste kaevude probleemid lahendatakse kaevandaja kulul. Just nii, te lugesite õigesti, kaevandaja lubas kõik mured lahendada isegi siis, kui ei selgugi, et kaevud on tühjaks jäänud kaevandaja süül. Kaevandaja tuleb rahvale vastu heast tahtest.

Arutelul oli märgata, et Meremäe rahvas tundis end sellist seletust kuuldes ebamugavalt. Kogunemisele tulles olid inimesed end korralikult üles kütnud ja selgelt kaevanduse laiendamise vastu meelestanud. Isegi juba varem kaevu teemal sõna võtnud Möldri Siina oli püha viha täis, et teda mitukümmend aastat eeskujulikult teenindanud kaev on nüüd äkki tühjaks jäänud. Mis muud, kui kaevanduse süü! Kaevandaja lubadus, et kaevu tullakse kohe süvendama, võttis nii Siina kui teised saalisolijad pahviks: et kuidas siis nii, mismoodi – kohe tullakse ja tehaksegi? Midagi pole öelda, inimesed on hea sõna ja sooja suhtumise unustanud. Alles see oli, kui vallavalitsus Obinitsa inimestest teerulliga üle sõitis, kui nood protesteerisid uue tee rajamise vastu läbi nende hoovi. Selleski pole midagi imestada: viimasel ajal niimoodi Eestis asju aetaksegi – julma ülesõitmisega. Siin on, mida samasse kõrvale kaevandusluba taotleval OÜ-l Aigren kõrva taha panna: Mõnistes igatahes jäid Aigreni esindajad rahvaga suhtlemisel jänni.

Teede REV-2 suhtumine on ilmekas näide mujal Euroopas, näiteks Saksamaal või Soomes laialt levinud sotsiaalsest ettevõtlusest. Kus ettevõte ei vastanda end kogukonnale, vaid näeb end kogukonna osana. Kus ettevõtja mitte ei tekita, vaid lahendab kohalike elanike probleeme. Kus ettevõtja pole omavalitsusele mitte tüütu vastane, vaid partner. Kokkuvõttes võidavad kõik.